Presidendi aastavahetuse tervitus: soovin teile oma peaga mõtlemist

Head Eestimaa inimesed

Midagi on sellel aastal siiski läinud ka prognoosidele vastavalt – 31.detsember jääb ikka aasta viimaseks päevaks ja selle päeva viimastel minutitel on presidendil võimalus me aastat hinnata ja uut ennustada.

Ma soovin, et järgmine aasta tuleks globaalses mõttes lootustandvam ja – igavam. Eestimaalastele on see aasta siiski olnud kaunis lahke. Me asume maailma suurtest vapustustest füüsiliselt veidi eemal.

Kuid ainult füüsiliselt. Ka täna õhtul ei saa ma jätta Süüriale mõtlemata. See kurbus on piisavalt lähedal, et mõista – rahu ja heaolu ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Nende nimel tuleb teha iga päev tööd, täpselt nii nagu oma pere heaolu nimel.

Selle töö nähtavad viljad, näiteks üleeuroopaline avalik diskussioon Euroopa kaitsmisest või NATO tegevus kollektiivkaitse tagamisel, võivad vahel tekitada meis tunnet, et meiegi oleme otseselt ja vahetult ohustatud. Siiski – kas pole parem see arutelu ja sellest sündinud otsused, kui vaikimine ja otsustamatus? Ohud ja riskid sünnivad vaikimisest ja otsustamatusest, mitte tegutsemisest. Nii tulebki seda rahutut maailma võtta – tunda kaasa ja aidata neid, kes hetkel kannatavad. Teha selgelt ja avalikult omad järeldused ja tegutseda nii, et meie rahu ja areng oleksid tagatud.

Sedasi ongi Eesti riik toiminud. Just sellepärast pole meil põhjust uut aastat alustada muretsemisega oma turvatunde pärast.

Aga aasta viimastel minutitel tahan hoopis meenutada seda head, mida Eestimaa inimesed on tänavu teinud. Seda on palju. 60 Eesti inimest seisavad hetkel rahu eest Liibanonis, Malis, Iraagis, Kosovos ja Afganistanis. Üks väike tüdruk leiutas äpi, mis tuletab lapsevanemale meelde õiget hetke, mil lasteaiaaknalt järele viipavale lapsele julgustavalt lehvitada. Kümneid tuhandeid kordi aidati vanaemadel kokku jooksnud arvuteid lahti harutada. Kallistati miljoneid kordi oma lapsi ja vanemaid.

Tehti ja parandati sadu tuhandeid eksami- ja kontrolltöid. Õpiti järgmiseks suveks laulupeo laule ja tantse. Tehti 10 tuhande inimese täistööaja jagu vabatahtlikku tööd.

Mõned nimetatud teod võivad eraldi tunduda tavalistena. Kuid iga selline samm mõjutab suurt pilti. See, millises keskkonnas me iga päev elame, sõltubki just väikestest asjadest. Kõik need üles loetud – ja veel lugematul arvul teisigi häid tegusid – tähendavad, et Eesti on jälle natuke parem paik. # Ma ei saa öelda, kui palju parem. Ma ei oska välja arvutada heategude koguväärtust, et sellest siis lahutada pahategude negatiivne tulem ja leida vastus, kui palju on meil nüüd rohkem headust. Ent täpne arvutus polegi kõige olulisem. Oluline on hoopis see, et me kiidaksime üksteist tehtu eest. Südamest tulevat tunnustamist ei saa kunagi olla liiga palju.

Kohe asume teele uude aastasse. Aga hetk on veel aega. Vaadake enda ümber, äkki kellelgi ei olegi täna õhtul põhjust seda hetke tähistada, sest lootust ei ole või on jäänud väheks? Me ei jäta ju maha neid, kes ei jaksa kaasa tulla?

Neid, kellele lahkuv aasta on olnud valus ja järgmine tundub seetõttu tühi.

Just praegu, kui maailm meie ümber on muutlik ja raskesti tõlgendatav, on eriti oluline üksteist hoida. Mõelda, mis on need väikesed sammud, kuidas me igaüks iga päev saame ise midagi paremaks teha. Suured ja üleilmsed mured ei ole põhjus jätta lahendamata kohalikud ja pisikesed probleemid.

Vastupidi – suured mured ei saa kunagi kätte neid, kes väikeste tegude kaudu kokku hoiavad. Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.

Head Eestimaa inimesed! Soovin teile oma peaga mõtlemist, otsustusjulgust ja enesekindlust.

Oskust jagada tunnustust ja vastu võtta kriitikat. Ja soovin, et meil kõigil oleks aega ja jõudu lihtsalt elust rõõmu tunda. Ise, pereringis, tööl ja sõpradega, eestlaste ja eestimaalastena. Hoides üksteist hoiame kõik koos Eestit!

Head uut aastat!