0

Galerii: lillkirjapidu Lihulas. Lihula rahvariideseelik oli omal ajal moeröögatus

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

lillkiri. andres hion

Lihula lillkirjapidu. Andres Hioni fotod

Pühapäevahommik Lihula mõisa ees on jahe ja udune, mõisa ümbrus aga on autosid tihedasti täis pargitud ja rahvariides inimesi hakkab juba kaugelt silma. Lihula lilltikandi seltsi naised on kutsunud üles kõiki sel päeval rahvariideid tuulutama ja kõige parem tuulutamine on mitte õues nööri peal, vaid seljas.

"Ei tea, kas peaks kah täismundri panema," arutab punases Lihula seelikus ja tikitud rahvariidepluusis vallavanem Varje Ojala-Toos kogunevat rahvast silmitsedes ning seirab murelikult oma punaseid kastemärgi kummisäärikuid. Lilltikandi seltsi liige Larissa Mandel arvab, et peaks küll. Täsimunder tähendab peale seeliku ja pluusi ka põlle, tanu ja liistikut. Liistik on vest.

Mõisa ees kamandatakse rahvast rongkäiku. Kell hakkab kümme saama. Mõne minuti pärast hakkabki kirev seltskond mõisa eest kõlakoja poole liikuma, vallavanem on põlle ette sidunud, tanu pähe pannud ja vahetanud punased kummisäärikud mustade kõpskingade vastu. Kõlakotta jõudnud, laulavad tikkijad-naised tikandiseltsi liikme Ilme Figoli juhatusel spetsiaalselt festiivali jaoks loodud regilaulu (Helgi Tõnnemaa sõnad). Lihula kuues lillkirjafestival on alanud.

Seelik on kandja nägu

Esimest lillkirjafestivali peeti Lihulas 2011. aastal. Ühed algatajad olidki Varje Ojala-Toos, kes toona ei olnud veel vallavanem, aga oli keskkoolis käinud tikkimiskallakuga klassis, ja Larissa Mandel. Larissa Mandeli eestvõttel hakkasid Lihula naised aastal 2007 rahvaülikoolis tegelema lilltikandi uurimise ja roositud tekkide ümbruskonnast kokkuotsimisega. Nüüdseks on kõigest sellest ilmunud kaks raamatut ja kolmas on teoksil. Aastal 2010 loodi Lihula lilltikandi selts, aasta pärast peeti esimest festivali, kõik eesmärgiga, et lilltikandi traditsiooni elus hoida. "Nüüd on kindel, et ega ta kuhugi kao. Ta on meie oma," ütles Ojala-Toos.

Rahvariiete asjatundja Mari-Liis Pruuli sõnul oli Lihula lillkirjaline seelik moeseelik, autorilooming, millest sai rahvariie.

"Lihula rahvariideseelik oli moeröögatus," kinnitas ka rahvariiete asjatundja Lembe Maria Sihvre.

Esimese taolise seeliku õmbles ja tikkis Marie Mustkivi. Naabrinaistele seelik meeldis, seda hakati ka omale  tahtma ja õmmeldi-tikitigi. Seelikule kanti looduses nähtut, aga et igaüks näeb loodust omamoodi ja märkab seal eri asju, said ka seelikukirjad erinevad. Mari-Liis Pruuli sõnul tuleks hoida seeliku improvisatsioonilisust, mitte teha kõik seelikud ühtemoodi, nagu nüüdisajal kiputakse tegema, sest kardetakse reegleid rikkuda.

"Lilltikandi puhul ei ole ühte ja ainukest õiget. Kui teha kogu ag ühtemoodi, siis suretame elava traditsiooni välja. Lilltikandis seelikud ei tohiks olla nagu ühe vitsaga löödud," ütles Pruul.

Pruul märkis, et enim julgevad improviseerida kohalikud meistrid, nemad söandavad panna kandisse oma tuju ja krutskeid, mis teevadki Lihula lilltikandist õige rahvriidetikandi. "Kui ei ole kohalik tikkija, siis nii palju improviserida ei julgeta," nentis Pruul.

Ka ei pea Lihula seelik olema ilmtingimata punasest kangast, nagu nüüdisaja ollakse harjunud. Omal ajal õmmeldi ja kanti ka siniseid ja rohelisi seelikuid. Tanusid oli veel rohkemates värvides.

"Kui perenaisele mõni värv väga meeldis, siis seda oli näha ka kogu rõivakomplektist," ütles Pruul.

Palju sõltus ka sellest, mis värvi kangast kaupmehel oli pakkuda ja millele hakkas rahakott peale.

"Iga seelik oli oma kandja nägu," kinnitas Lembe Maria Sihvre.

Küll aga peaks Mari-Liis Pruuli sõnul kinni hoidma rütmist – suured ornamendid peaksid vahelduma pisematega – ja kasutama kontrastseid lõngu. "Rütm tähendab seda, et seelik oleks silmale ilus vaadata ja meenutaks lilleõit,"  ütles Pruul.

Samuti tuleb kinni pidada traditsioonilistest lõigetest ja märkidest. Näiteks pitsiga tanu kannavad abielunaised, pitsita tanu neiud.

Vooder sisse

Silja Nõu rahvakultuuri keskusest andis nõu, kuidas rahvariideid hooldada. "Näidake teie oma pärga. Kas teie pärjale on vooder sisse õmmeldud?" uuris ta hakatuseks ühelt läheduses seisvalt näitsikult. Selgus, et voodrit ei ole. "Kohe õmbelte oma pärjale vooodri sisse. Ja tanule tuleb kah vooder sisseõmmelda," ütles Nõu. Nimelt ei ole võimalik tanu ja pärga pesta, küll aga on võimalik lahti harutada ja pesta voodrit.  Ajad, mil  rahvariided pandi saunakerisele ja hoiti, kuini need praksumise lõpetavad, on möödas. Praksusid täid, ütles Nõu. Kui täid olid hävitatud, võis  särgi jälle selga panna.

Pits tuleb tanu küljest samuti lahti harutada nagu vooder, ära pesta ja pudeli ümber rullis kuivada lasta. Siis ei ole vaja pitsi enne tgasiõmblemist triikida.

Punase tikandiga valgeid särke pesti vanal ajal ja kuivatati talvel pakasega. Särk külmus nööri peal ja punane värv ei jooksnud laiali ega määrinud. Silja Nõu soovitas määrimise vältimiseks särke kuivatada nii, et esimene ja tagumine külg ei puutuks kokku. Pesta tuleks sapiseebi, mitte pesupulbriga, sest pulber kipub tikandit pleegitama. Kui särk vihma käes märjaks saab, võib punane värv määrima hakata, värvi taas kinnitada aitab keetmine. Määrdunud särki ei maksa kappi seisma jätta, et pärast pesen. Tuleb pesta kohe, muidu ei saagi puhtaks. Kohviplekid saab särgi seest kätte Fairyga. Täisvillast seelikut aga ei maksa üldse pesta, mõistlikum on puhastada tolmuimejaga. "Ja tsentrifuugitud täisvillast seelikud sirgeks triikida on täiesti võimatu," hoiatas Nõu.

Kui kingad või pastlad saavad märjaks, siis tuleb need ajalehte täis toppida ja õhu käes kuivada lasta, et need säilitaksid oma vormi ja kuju. Radiaatori peal kuivatada ei maksa – lähevad kõvaks.

 

 

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Anne
Anne

Just,piletid kallimaks ,igaasja eest peaks maksma,,piinllikud Kultuurip6evad,naaberkylad ja vallad suudavad tasuta k6ike korraldada,aga Lihulas maksab isegi Jaanituli,tule taevas appi!!

simman
simman

Palju õnne Lihula kultuuriasjapulkadele ” rahvarohke ” simmani puhul ! Järelikult tuleb pilet veel kallimaks panna. Jõudu selleks.

Aga
Aga

see artikkel ei räägi ju simmanist. Siin täiesti tasuta rahvarõivaste tuulutamine. Millest selline kommentaar?

wpDiscuz