Tänavu 65aastaseks saanud May Aavasalu pani 27 aastat peetud Haapsalu kunstikooli direktori ametile punkti, et keskenduda oma hobile – keraamikale ja savikoja pidamisele.
Aavasalu peab juba aastaid koos tütre Ursulaga Haapsalu vanalinnas Centrali hoones väikest savikoda nimega Tigukass. Tegelikult pidi savikoja nimeks saama Trikikass, kuid kuna idee pakkus välja väike laps, kõlanud see täpselt nagu tigukass. Savikojas valmistab ja müüb Aavasalu savist meisterdusi. Tigukassi sissepääsu asemel oli vanasti pangaautomaat.
Aavasalust sai Haapsalu kunstikooli direktor 1989. aastal. „See oli ju see aasta, kui tehti Balti kett,” hõiskas Aavasalu. „Oleksin ka tahtnud Balti ketis osaleda, kuid ei saanud, sest olime just siis perega Venemaa kõrgeima mäe Elbruse jalamil turismireisil.” Aavasalu meenutas, et mäe tipus, 4741 meetri kõrgusele siiski minna ei saanud. „Sinna pääsesid ainult mägironijad, meie jäime ikka allapoole,” sõnas ta.
Reisile minnes oli ta jah-sõna direktoriks asumiseks ära öelnud. „Teadsin, et kohe, kui Eestisse naasen, tuleb hakata ette valmistama kunstikooli kümnendat juubelit. Ise samal ajal ikka muretsesin ja helistasin Eestisse ning uurisin, kas üldse pääseb veel Eestisse tagasi. Ajad olid keerulised.”
Direktori järje võttis ta üle Vaike Õlekõrrelt, kes 1989. aastal pensionile läks. Aavasalu oli varem Haapsalus õpetajana töötanud ja sealt Õlekõrs ta leidiski. „Eks ta pidi vaeva nägema ja mind hoolega moosima, sest esialgu pelgasin ma seda ametikohta,” selgitas Aavasalu. Ei kuulunud Aavasalu ühtegi parteisse ja ega olnud nõus ühtegi neist astuma ka. „Õnneks minult enam parteistaatust ei nõutud, vastasel juhul oleks kunstikooli juhi kohaga kõik olnud,” märkis Aavasalu. Parteidest on Aavasalu eemale hoidnud tänini.
Õpetaja üle 40 aasta
Enne kunstikooli juhi kohale asumist töötas Aavasalu 1975. aastast Haapsalu 8-klassilises koolis kunsti- ja tööõpetuse õpetajana. „Esialgu asus kool hoones, kus praegu tegutseb Haapsalu linna algkool, hiljem kolisime Wiedemanni hoonesse,” meenutas Aavasalu, kes õpetab tänini Haapsalu kunstikoolis ja kolledžis keraamikat.
Ehkki Aavasalu on lõpetanud Eduard Vilde nimelise pedagoogilise instituudi ja saanud sellega maalikunsti kõrghariduse, on ta kõik teadmised keraamikast ise juurde õppinud. „Sellega on selline naljakas juhtum, et tuli ühel päeval koolidirektor Lembitu Varblane, viskas ehitussavi koti nurka ja ütles, et nüüd tuleb hakata õpilastele savivoolimist õpetama,” muigas Aavasalu. „Seda pidi ikka õiges koguses veega segama, enne kui sai voolima asuda.”
Aavasalu selgitas, et sealt saigi ta savikeraamika pisiku. „Kümme aastat vähemalt uurisin ja katsetasin omal käel, enne kui julgesin valmis meisterdatud asju teistele näidata,” ütles Aavasalu. Ta selgitas, et nüüd on lihtne õppida, sest raamatud ja internet on vabalt kättesaadavad. „Siis oli ainult kunstiõpetaja Leo Tõnisson, kes vahel televiisoris keraamikast rääkis. Eks ma tema õpetussõnu kuulasin ja oma käega katsetasin.”
Keraamika juures võlub Aavasalut tõsiasi, et kogu protsessi käigus on võimalik mitu korda rõõmustada või kurvastada. Ta selgitas, et esimene rõõm tuleb sellest, kui voolitud asjad pärast toorkuumutamist ahjust tervelt kätte saab. Teiseks rõõmuhõiskeks on põhjust, kui kunstiteos ka pärast glasuurimist ja teistkordset kuumutamist terveks jääb.
„Vahel on nii, et asi jääb pärast toorkuumutamist 900 kraadi juures terveks, kuid pärast glasuurimist ja kõrgkuumutamist temperatuuril üle 1020 kraadi puruneb,” ütles Aavasalu.
Kolmas rõõm tuleb siis, kui meisterdus endale ka meeldib, sest kunagi ei tea täpselt, mis värvikombinatsiooni ta ahjus omandab.
Jant küttepuudega
Veelgi rohkem nõuab loovat lähenemist suurte seinakaunistuste meisterdamine. Aavasalu savikojas Tigukassi seintel ripub neid mitmeid, osa kuni kaks meetrit pikad. „Need, mis siia ära ei mahu, on linnagalerii lugemissaali seintel,” sõnas Aavasalu.
Ta selgitas, et kahemeetrist ahju pole ju kuskilt võtta. Suurema meisterduse loomiseks joonistab keraamik alati paberile täismõõtmetes joonise. „Eriti hoolikalt tuleb välja valida ühenduskohad, et need lõpptulemusel silma riivama ei hakkaks.” Mitmete juppide kokkuliitmiseks kasutab Aavasalu nahast nööre ja traati.
Oma 27aastase Haapsalu kunstikooli direktori tööstaaži ajal tuli üle elada mitmeid keerulisi aegu. Aavasalu meenutas, et esialgu pesitses kunstikool Karja tn 24 hoones, kus praegu on Evald Okase muuseum. „Maja oli ahjuküttega ja igaks talveks tuli varuda hulk küttepuid.”
Tollal eraldati koolile kuskil metsas kolmemeetrised palgid. „Täpselt ei teadnudki, kus, aga kuskil metsas,” ütles Aavasalu. Praegu on lihtne, teed ühe kõne ja mehed toovad suure autoga puud metsast välja.
Ühe mure lahendanud ehk puud metsast üles leidnud, kerkisid päevakorda järgmised. Puud tuli kunstikooli hoovi vedada, saagida, lõhkuda ja riita laduda. „Tollal oli Haapsalus ainult üks võimsa mootorsaega mees, kellel paraku küljes ka viinaviga,” rääkis Aavasalu. Viinatalongide eest sai teda ikka tööle kaubeldud.
„Tulen siis mina hoovi peale ja näen, et mees saeb, kuid ise purupurjus. Mul hirm, et äkki teeb omale saega veel liiga. Läksin siis mina temaga rääkima ja tema käratab mulle, et mis sa, plika, hüppad siin, ise tean, mida teen,” meenutas Aavasalu. Küttepuude hankimise küsimus kummitas kunstikooli igal talvel, kuid ruumid ei jäänud külmaks kunagi. Alati leiti mingi lahendus.
Tuvisinine põrand
Lahenduse leidis Aavasalu ka üheksakümnendate lõpus, kui Ilon Wikland nõudis oma näituse jaoks kunstikooli ruumides tuvisinist põrandat. „Ega sellist põrandavärvi polnud siis nii lihtne saada, sest klassikaline põrandavärv oli ju pruun,” rääkis Aavasalu. Aavasalu ei saanud lugupeetud illustraatorile pettumust valmistada, vaid pidi kibekiirelt põrandat üle värvima hakkama.
„Ostsin suure purgi valget ja paar väikest potsikut sinist värvi ning hakkasin segama. Ega ma täpselt teadnudki, milline see tuvisinine on, kuid ega see minu indu kahandanud. Rulliga värvima hakates avastasin, et värvis on tumesinised tükid, mis polnud korralikult lahustunud ja läbi segatud,” ütles Aavasalu. Lõpptulemusena sai põrand siniste triipudega.
Aavasalu sõnul sai Wiklandi näitus peetud. Võib oletada, et Wikland jäi ka põranda värvilahendusega ikkagi rahule, sest Aavasalu sõnul ühtegi kriitikanoolt ei tulnud.
Aavasalu on pidanud võitlema ka linnavõimuga, kes soovis kunstikooli mõned aastad tagasi viia kultuurikeskusesse. Aavasalu sõnul ei ole seal aga piisavalt ruume ja kompaktsust. Kunstikool vajab õppekava täitmiseks joonistamis-, maali-, kompositsiooni-, keraamika- ja kunstiajaloo ruumi. Peale selle peab koolis olema eraldatud tuba õpetajaile. Kultuurikeskuses pakuti kolme ruumi, millest üks oli ilma aknata.
„Mida me seal teinud oleksime?” küsis Aavasalu. „Vahepeal mõtlesin küll, et mille nimel ma seda kõike teen, lööks käega ja teeks oma asju edasi,” arutas Aavasalu. Siiski kandis Aavasalu lobitöö välja ja kunstikool jäi Karja tänavale.
Tänavu, kui päevakorras taas kunstikooli kolimine, otsustas Aavasalu, et temale aitab: „Olen juba piisavalt vana, las nooremad ka tegutsevad. Saangi rohkem aega oma hobile ja ettevõttele pühendada.”
Haapsalu kunstikooli juhtimise võttiski Aavasalult 1. juulil üle noor ja särtsakas Marika Aedviir.
Küsimusele, kas ta peab Haapsalu kunstikooli direktorina veedetud aega oma elutööks, vastas Aavasalu tabavalt, et tema kavatseb veel elada ja asju oma elus korda saata.
Kunstikoolis kummitas
Aavasalu märkis, et Karja 24 on omapärane hoone. „Seal pidavat kummitama,” muigas ta. Üksinda ei julgenud keegi sinna majja jääda, isegi kahekesi oli kõhe.
Aavasalu rääkis, et alatasa võis teisel korrusel kuulda kellegi samme. Vaatama minnes oli aga teine korrus tühi ja uksed lukus.
„Kord askeldasin esimesel korrusel ja kuulsin, kuidas keegi möödus minust selja tagant ja suundus teisele korrusele. Nailonmantli kahinat oli isegi kuulda,” rääkis Aavasalu. Kontrollima minnes ei leidnud Aavasalu sealt aga kedagi.
Aavasalu poetas moka otsast, et peale keraamika võlub teda ka fantaasiakirjandus, eriti Marion Zimmer Bradley teosed „Avaloni udud”. Üle kõige on muidugi Terry Pratchetti lood. Loed ja naerad, kuidas tänapäeva lollused on humoorikalt kirja pandud. „Kunagi sai ostetud Pratchetti sarju, kuid mingi aeg ei hakanud rahakott enam peale.”
Nüüd on Haapsalus hästivarustatud raamatukogu, kust saab laenutada. Eesti kirjanikest eelistab ta Indrek Harglat.
Peale keraamika ja kirjanduse paeluvad Aavasalut autod, täpsemalt punased Volkswageni Põrnikad.
Oma esimese Põrnika ostis Aavasalu Rootsis tehtud näituste eest. „Siis öeldi, et Põrnikal võib küljes olla kümme viga, kuid ta peab sõitma.” Aavasalu muigas, et soetatud punane Põrnikas sõitiski, kuid uks ei seisnud korralikult ees. Hiljem avastati töökojas, et Põrnikas sõitis tänu heale õnnele, sest üks sild oli täitsa lahti ja napilt alt ära tulemas.
Mõni aeg hiljem müüs Aavasalu Põrnika maha ja ostis teise, ikka punase. Põrnika müüs Aavasalu Noarootsi mehele Aare Kalmule, kes auto üles vuntsis. „Arvestasin, et vana taastamine läheks isegi kallimaks kui uuema soetamise,” selgitas Aavasalu, kes kuulubki praeguseni üle-eestilisse Põrnika-omanike klubisse.
Igapäevaelus Aavasalu Põrnikaga ei sõida, kuid omab sõiduriista siiski punast.
„Muide, kui hakkate autot ostma, siis teadke, et punane on värv lisavarustuses,” manitses ta.
May Aavasalu
- Sündinud Tartus 22. märtsil 1951
- 1974 lõpetas Eduard Vilde nimelise Tallinna pedagoogilise insituudi (praegu Tallinna ülikool) maalikunsti erialal
- 1975-1989 Haapsalu 8-klassilise kooli kunsti- ja tööõpetuse õpetaja
- 1989-2016 Haapsalu kunstikooli direktor
Vt ka: "May ja Ursula Aavasalu toovad Haapsallu Veneetsia hõngu"
Fotod: Arvo Tarmula 
