Galerii: lapsed käisid uurimas, kust see piim ikka tegelikult tuleb

Piimafarmid üle Eesti avasid täna mitmetuhandele lapsele oma uksed.

Avatud piimafarmide päev on üheks osaks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kolmeaastasest programmist “Piim – päeva pärl!“.

Läänemaa õpilased said lehmi uudistada Kirbla farmis ja Leediküla farmis.

„Vihma oleks vaja,“ nentis Nigula Piima juht Väino Narusk Leediküla lauda esisel taevast seirates. „Millal tuleb?“ pöördus ta trepil istuva ajakirjaniku poole.

„Pääsukesed lendavad täna nii madalalt, ehk ikka lähemal ajal tuleb,“ üritasin põllumeest lohutada.

Narusk lisas, et kuiv on küll, kuid väga hull olukord heinapõllul siiski polevatki, sest mõni nädal tagasi tuli paari sentimeetri jagu vihma ning see päästnud hullemast.

Siis aga keeras farmiväravast sisse suur buss ning sealt voolas välja kaks klassitäit Haapsalu põhikooli lapsi.

Piimapealik Narusk tõttas lastele vastu. Kiirelt jagati punt pooleks. Neljandikud haakisid end loomakasvatusjuhi Tiina Roosalu sappa, viiendikud juhatas Väino Narusk omaette tiiru peale.

„Siin on meil 500 lehma ja 500 noorlooma,“ tutvustas Narusk lastele oma valdusi. „Kui palju loomi kokku on?“ küsis ta õpilastelt. Õige vastus kõlas koorina.

„Meil on 30 töötajat. Kuimitu lehma iga töötaja kohta tuleb,“ jätkas Narusk lehmateemalist matemaatikatundi. Arglik õige vastus tuli mõne hetke pärast.

Iga lehma kohta on Nigula Piimal hektar põllumaad, lisas ettevõtte juht.

Loomad on kõik Leedikülas neljas laudas. Seltskond, kes end Väino Naruski tuulde seadis, võttis suuna vasikalauta.

„Mul on palve, et valjusti ei tohi rääkida. Nemad kardavad,“ osutas Narusk vasikalatrite suunas.

„Haisuga oled harjunud või?“ uuris üks noormees nina kinni hoides Väino Naruskit. „Jah, parem lõhn kui „Old Spice’il“,“ kostis Narusk naerdes.

Vasikatel on kollased kõrvamärgistused, mille keskel on mikrokiip. „Kui ta läheb sinna masina juurde, siis masin annab kiibi järgi talle süüa ja juua,“ selgitas Narusk. Iga vasikas saab kolm korda päevas kaks liitrit piima juua.

Vasikalaudas on ainult lehmvasikad. „Pullvasikad on meil vaid kuni kaks nädalat, seejärel müüakse maha,“ tutvustas Narusk.

Lastele sai selgeks, et lehm on sama tundeline kui inimene. „Ta rõõmustab, kui on hea söök ja seltskond. Nagu inimene,“ patsutas Narusk teda limpsida üritanud vasika pead.

„Olite väga tublid, kuid nüüd läheme veel väiksemate juurde, olge seal veel vaiksemalt,“ ütles farmi juht lapsi teise lauda juhatades.

Vastsündinud vasikad panid kõigil nunnumeetrid tööle. Pildistati ja paitati ohjeldamatult.

Lehmalauta mindi küüni kaudu. “Belaruss,” taetas üks poiss asjalikult ja uuris Naruskilt: “Kas tel muid traktoreid polegi, no John Deere, näiteks.” On ka muid traktoreid, kostis farmijuht. Poiss teatas seepeale uhkelt, et ta on topelt tagararatastega traktoriga sõitnud, noh, juhtinud. Vot!

Lehmalaudas soovis üks noormees kõige vanemat lehma näha. Väino Narusk ütles, et vanast ajast on karja jäänud kaks üle kümneaastast lehma. Kui praegune kari on kõik nudid, siis neil on veel sarved peas. Laudas poistel vanimat lehma näha ei õnnestunud, sest see oli just läinud lüpsmisele.

Lüpsilehmadel on igaühel kaelarihm, mille küljes ripub transponder. Lüpsimasin tunneb ära, millist lehma ta lüpsab ning kogu info läheb arvutisse.

Kui nõuka ajal oli 4000 kilo piima lehma kohta selline saavutus, et sellised farmid arvati suisa eri klubisse, siis praegu on piimatoodang oluliselt suurem. „Möödunud aastal oli keskmine 10 600 kilo lehma kohta,“ ütles Väino Narusk.

Lüpsma pääsevad lehmad kümnekaupa. Ühe satsi lüpsmine kestab kuni 10 minutit. „Kõige kauem on 20 minutit,“ täpsustas lehmadega askeldav Evelin.

Osadel lehmadest on ka nimed. „Totu ja Rõõmurull,“ osutas Evelin lüpsilatri äärmistele lehmadele. „See sai nimeks Totu sellest, et ta oli lihtsalt totu,“ naeris Evelin.

Väino Narusk ütles, et lehmi lüpstakse kolm korda päevas, parimad annavad päevas üle 50 liitri piima. Korraga on ametis kaks lüpsjat. Töötatakse kolmes vahetuses: hommikul kella kolmest, lõunast ja õhtul kella viiest. Lüpsjatel on neli päeva tööd, seejärel kaks vaba päeva.

Kui oli üksipulgi selge, kust see piim ikka tegelikult tuleb, said lapsed värsket piima juua ja igaüks sai koduteele ka kohukese pihku.

„Nii hea piim oli!“ kiitis üks poiss, nägu säramas. Väino Narusk muheles.

Kui lapsed end juba bussi peale sättisid, uurisin Väino Naruskilt ja Tiina Roosalult, kas neile on mõnikord uudistama sattunud ka selliseid lapsi, kes pole varem lehma näinudki.

„Haapsalu lapsed on ikka näinud,“ ütles Narusk. Roosalu lisas, et Tallinnast on ka selliseid tulnud, kes on Leedikülas esimest korda lehmaga kohtunud.

Aga üllatavaid küsimusi esitatakse iga kord. „Minult küsiti täna, kas see on pastöriseeritud piim,“ naeris Roosalu.

Naruskile tegi nalja see, kui üks poiss uuris temalt, et nii, need on kõige väiksemad vasikad, seal on suuremad, edasi mullikad, kuid millal neist pullid saavad? Poiss läinudki Leedikülast ühe teadmise võrra targemana koju.

Õpetaja Sirje Maar ütles, et nende klassile oli reis Leedikülla omaette preemiareis, sest nende tüdrukud esinesid eile Tallinnas piimakoktelide valmistamise konkursil suurepäraselt. Võistluse võitis Lihula gümnaasiumi 6. klassi poiste võistkond kokteiliga „Lihula värskus“.

„Meie omad olid õnnetud, sest tehti sohki,“ nentis õpetaja Maar.

Haapsalu põhikooli 4.b klassi tüdrukud Mariin, Margita, Ketlin, Sille ja Getter selgitasid, et nemad tegid kokteili, milles oli maasikat, kurki, suhkrut, maitsestamata jogurtit ja piima. „Väga hea tuli,“ olid tüdrukud ise rahul. „Lihula tegi sohki, nad kasutasid seitset komponenti, meil oli viis, nagu ette nähtud oli.“

Õpetaja Sirje Maar ütles, et nende õpilased on maaeluga kursis. Lehma on nad näinud.

„Sügisel viisin õpilased Asukülla, seal said nad maatööst hea ülevaate. Kuivatis said käega katsuda ehtsat vilja, piiluda kartulihoidlasse, käia karulipõllul. Ja siis nägime seda, kuidas kooriti kartuleid, neidsamu, mida järgmisel päeval koolis sõime,“ meenutas Sirje Maar.

Fotod: Urmas Lauri