Põlastan Donald Trumpi juures peaaegu kõike, muu hulgas tema maotuid seoseid Vene gängsteritega. Ma ei usu, et temast saab vabariiklaste presidendikandidaat. Me oleme siiski ühel meelel selles, et NATO on praegusel kujul jätkusuutmatu.
Puhvis juustega ülespuhutud ärimagnaat reageeris läinud nädalal sotsiaalmeedias sõbralikult minu artiklile ajalehes London Times, milles ma väitsin, et Euroopa (rahvaarv 500 miljonit ja SKP 20 triljonit dollarit) ei saa kontinendi kaitsmisel igavesti loota USA-le (rahvaarv 320 miljonit ja SKP 17 triljonit dollarit).
Atlandi liidu väiksema ja vaesema partneri kanda ei ole üksnes 70 protsenti alliansi kaitsekulutustest, vaid see panustab ka kaasaegsete relvade, rasketransporditehnika, luure ja sõjalise juhtimisega (ning riskib tuumarünnaku ohuga alliansi julgeolekutagatiste proovilepaneku korral).
Paraku on Ühendriike ja Euroopat siduvad geopoliitilised, ajaloolised ja isiklikud sidemed nõrgenemas. Hiina on USA huvidele suurem pikaajaline oht kui Venemaa. Berliini müürist ja Normandia randadest jutustavate lugudega üles kasvanud põlvkond – tänaseks 79-aastase John McCaini sugused inimesed – on lähenemas pensionipõlvele. Nooremad poliitikakujundajad ümisevad erinevaid toone.
Seda langust võimendab Euroopa tänamatuse ja valelikkuse tajumine. Külma sõja lõppedes lubasid NATO Euroopa liikmesriigid kulutada kaitsele kaks protsenti SKP-st. Vähesed peavad sõna. Mis veel halvem, suure osa kaitsekulutustest neelavad varustuse asemel palgad. Tehnoloogia arenedes on lõhe USA ja Euroopa sõjaliste võimekuste vahel suurenemas.
USA toonane kaitseminister Robert Gates hoiatas 2011. aastal peetud sünges kõnes eurooplasi kongressi – ja kogu Ühendriikide poliitikakogukonna – “kaheneva isu ja kannatlikkuse eest kulutada üha hinnalisemaid summasid riikide nimel, kes ei ole valmis eraldama vajalikke ressursse või tegema vajalikke muudatusi, et olla enda kaitsmisel tõsised ja võimekad partnerid”.
Sestsaadik on maailmajao julgeolekuhädad süvenenud. Süüria on langenud kodusõtta, ISIS on Iraagis kanda kinnitanud ning Liibüa on vajunud anarhiasse. Pidurdamatu migrantide voog tõukab tagant populistide tõusu ning toob ilmsiks lõhed Euroopas. Venemaa on edukalt rünnanud Ukrainat ja ähvardab NATO eesliiniriike – Eestit, Lätit ja Leedut – ning NATO-sse mittekuuluvat Soomet ja Rootsit.
USA on reageerinud imetlusväärselt, paigutades Poola ja naaberriikidesse raskesuurtükke ja soomukeid ning neljakordistades kulutusi liitlaste “julgestamisele”. Euroopa reageering on olnud unine ja hädaldav. Enamik riike ajaks Venemaaga asju samamoodi edasi selle asemel, et seista härra Putinile vastu.
Mõistagi erineb see neid endid ähvardavate vahetute julgeolekumurede puhul, nagu terrorism. Need samad riigid, kes vahutasid Edward Snowdeni paljastuste kohta sellest, et Ühendriikide luureteenistused tegelesid luureinfo kogumisega, paluvad nüüd neilt samadelt agentuuridelt abi, et jõuda jälile, jälgida ja dekrüptida pühasõdalaste sidepidamist.
Targad ameeriklased mõistavad, et nende riigi rahvuslikes huvides on hoida Euroopa tugeva, õitsva ja ühtsena, sest liitlaste (teiste seas Jaapani) toel on USA-l võimalik olla jätkuvalt reeglite kehtestaja maailmas. Üksi varitseb Ühendriike oht jääda Hiina ja selle liitlaste vastu vähemusse ja lõpuks neile ka sõjaliselt alla.
Ameeriklased teavad ka seda, et kui Kremli selle ukselävel – Ida-Euroopas – ei peatata, muutub ta tulevikus Ühendriikide huvidele veelgi suuremaks ohuks. Siiski ei saa mööda vaadata piirangutest, mida toonitab härra Trumpi vahutav kannatamatus. Meie, eurooplased, peame kiiresti tõstma kaitsekulutusi ja kulutama targalt, koondades ressursse ja võimekusi. Samuti peame valmistuma päevaks, mil Ühendriigid ei ole enam meie julgeolekuvihmavari. Seda tehes muudame tõenäolisemaks selle, et meie parim liitlane jääb siia.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Meediaklientidel on Lucase kolumni avaldamise õigus sarnaselt uudistega. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
saksamaad ei huvita enam “euroopa” selle on ta trükirahaga võlgadesse ajanud et neile omi “autusi” müüa. nüüd “autustab” ta araablasi. on ju saksa autode
müük aafrikasse ja araabiasse suurenenud hüppeliselt seoses “abirahade” sinna suunamisega. isegi moroko saab el-ist rohkem raha kui eesti.