Eestlane Austraalias: milles lapsed süüdi on…

Ingrid Morrison. Arhiiv

Seekordne lugu on kurvameelne, vihale ajav ja nõutuks tegev. Teemaks on kodune vägivald ja eksabikaasade viha teineteise vastu, kus on „relvadeks” lapsed.

Suurel reedel algas meil pikk nädalavahetus ja paljud lahutatud pered olid valiku ees, kes abikaasadest veedab need pikad pühad lastega, kes mitte, ja kuidas see kõik mõistlikult korraldatud ja jagatud saab.

Reede hilishommikul, kui kohvi kõrvale Facebooki lappasin, leidsin sealt ühe meie Austraalia Jooksvate Emade grupi (Running Mothers of Australia) liikme ahastava üleskutse: „Palun jagage kõikide oma tuttavate vahel teadet, et otsin oma lapsi, kes ei saabunud täna hommikul isa juurest koju. Nii laste kui ka ekskaasa telefonid on välja lülitatud, viimane sõnum, mis südaöösel isalt saabus, oli, et „loodan, et sa kannatad terve elu”.”

See, mis meie Jooksvate Emade lehel lahti läks, oli šokeeriv. Enamik muidugi jagas üleskutset ja uuris õnnetult emalt, kas on uudiseid. Teised meenutasid sellesarnaseid lugusid oma kogemustest ja jagasid nõuandeid, kuidas neis oludes pea selge hoida. Teise päeva lõpuks olid lapsed õnneks kodus ja nendega oli kõik korras. Võin vaid üritada ette kujutada, mida selle ema süda need 24 tundi tegi.

Viimase aasta jooksul on koduvägivald olnud Austraalia päevapoliitikas ja meedias igapäevane teema. Kolmapäeva õhtul pussitas mees Sydneys keset õhtust tipptundi tihedalt rahvast täis restoranis surnuks oma eksabikaasa uue elukaaslase ning ründas ka naist, kes on nüüd haiglas raskete vigastustega. Kaks aastat tagasi sõitis üks mees isadepäeval oma kolme pojaga autoga järve. Kõik kolm poissi uppusid. Vahetult enne oma tegu teatas mees laste emale: kui ma ei saa lapsi iga päev näha, ei saa ka sina.

Sama aasta kevadel viskas isa oma 4aastase tütre sillalt jõkke. Laps uppus. Põhjuseks jällegi lapsejagamise valud.
Aasta tagasi tulistas mees surnuks oma naise ja neli last. Mees oli siia kolinud Aafrikast, kuid ei saanud uue elukorraldusega hakkama ja otsustas, et „nii on kõigile parem”.

Umbes samal ajal tappis isa spordiväljakul keset kriketimängu oma 12aastase poja.
Selle poisi ema on nüüd koduse vägivalla vastu võitlemise kampaania eestvedaja. Selgus, et enne traagilist sündmust oli ta teinud politseisse korduvaid avaldusi, kuid need kõik jäid vastuseta…

Sel nädalal tegi The Royal Commission into Family (perevägivallaga tegelev komisjon Austraalia valitsuse juures) parlamendile avalduse teha perekonnakaitse seadusesse 227 (!) muudatust. Need sisaldavad näiteks selliseid punkte: hakata koolis õpetama „hoidma ja armastama oma peret”, keeld tõsta kätt emade, õdede ja teiste naissoost isikute ja endast nõrgemate vastu. Need asjad tunduvad ju loomulikud… Kas tõesti peavad sellised elementaarsed tõed olema kirjas seaduses ja kooli tunniplaanis?! Kuhu me jõudnud oleme?! Mis toimub?!

Olen igapäevane uudiste jälgija ja eriti huvitavad mind teemad, mis on seotud inimeste tunnete, käitumise ja selle põhjustega. Enamasti on naiste ja laste vastaste vägivallajuhtumite korral kuskil tagaplaanil lahutus. Enamasti räägivad need lood ka isadest, kes on valust, vihast ja kättemaksuihast aetuna läinud oma laste elu kallale.

Üks mu sõpru on lahutatud seitse aastat ning jagab siiani eksnaisega puid ja maid, et kokkulepitud aegadel oma last näha. Naisel on uus abikaasa ja kaks väikest last, kuid miskipärast ei suuda naine leppida, et ka John, tema eks, on oma eluga edasi läinud. Nii jõuavadki nende vaidlused alatasa kohtusse ja on Johnile maksma läinud juba terve varanduse, ohtralt närvirakke ja ühe suhte.

Üks mu sõbranna ja tema tütar on samuti puntras. Kui laps on isa juures, ei luba viimane koju emale helistada ja süüdistab last, et see armastab ema rohkem. Tütar nutab iga kord, kui isa juurde läheb, teades juba ette, mis teda ootab. Sõbranna tahaks tütre viia nõustaja juurde, kes aitaks lapsel oludega toime tulla, kuid seaduse järgi on psühholoogi juurde minekuks vaja  mõlema vanema allkirja. Isa aga ütleb, et pole lapsel viga midagi, niisama jonnib ja otsib tähelepanu. Mees helistas hoopis kliinikusse ning teatas, et tema lapse ema „vajab abi” ja tahab tütart isa vastu keerata. Ongi surnud ring – kasvamas on õnnetu, stressis teismeline ja kes teab, millised tagajärjed sellel kunagi on.

Loodan südamest, et uus seadus annab lahus elavaile vanemaile võimaluse abi saada siis, kui seda vaja, ja ametkonnad hakkavad abi küsivate vanemate appihüüetele reageerima enne, kui maetakse järjekordne koduse vägivalla ohver.