Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog Veera Kovtun (vasakul) ja psühholoog Merili Mets aitavad end tundma õppida. Foto: Arvo Tarmula
Rajaleidja keskuses pakutakse lõimitult karjääri- ja õppenõustamisteenuseid.
Peamiselt on need mõeldud 1,5–26 a lastele ja noortele, kuid laiemas plaanis ka lapsevanemaile, haridustöötajaile, noortega tegelevaile spetsialistidele.
Keskuse psühholoog Merili Mets ütles, et on küsimusi, millele lahendust otsitakse, seinast seina. „Väikeste lastega on lihtne – sõber on see, kes minuga mängib! Kui ta ei mängi, siis järelikult polegi sõber,” tõi Rajaleidja sotsiaalpedagoog Veera Kovtun näite. Mida suurem on laps, seda laiahaardelisem on ka raskuste valdkond. „Tekivad emotsionaalsed suhted, sõber on see, kes on minuga kuidagi seotud, kellega on midagi ühist, kes toetab või astub vajadusel kaitseks välja,” lisas ta.
Sõbrasuhted arenevad koos lapsega. Kovtuni sõnul kehtivad reeglid „Ole sõbralik teiste vastu, siis on ka teised sinuga sõbralikud” ja „Tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks”.
Suur roll on sealjuures lapse vanemail ja nende väärtustel. „On lapsi, kel pole olnud nii-öelda lastetuba, sotsiaalne keskkond jätab soovida – neid pole õpetatud tunnetega arvestama,” tõi Kovtun näite.
Kuidas leida sõpru?
„Last tuleb julgustada suhtlema, küsima eakaaslastelt kas või „mis teed?” või „mis sul seal telefonis nii põnevat on?”, ise vestlust algatama. Ega need sõprussuhted muudmoodi teki kui ikka suheldes,” soovitas Kovtun.
Merili Metsa sõnul võiks lapsevanem välja uurida, mis sõnad „sõber” ja „sõprus” lapse meelest üldse tähendavad. „Igal lapsel on vaja tunda end olulisena, igal lapsel peab olema keegi, kellega rääkida,” lisas ta. Tihtilugu on aga nii, et lapse koolist või lasteaiast koju tulles on vanema kiire küsimus: kuidas läks? Saanud vastuseks „hästi”, loetaksegi teema lõppenuks. „Vabandatakse end sellega, et on kiire. Tegelikult on see „kiire” tänapäeval nagu sõnakõlks. Need mõned minutid, tundmaks täpsemalt huvi, mis siis hästi läks ja millest see nii-öelda hea koosneb, peaks iga vanem oma lapse jaoks leidma,” soovitas Mets.
Rääkida saab lapsega kas või teda kooli ja tagsi tuues. Nõustamisele jõudes kuuleb vanem lapselt paljusid asju, mida on laps teinud ja millest tal aimugi polnud.
Last saab avada vaid temaga suheldes. „Mõni vanem ütleb oma lapsele liiga vara: oled juba suur ja pead ise hakkama saama. Kõik me vajame tuge ja nõu ka täiskasvanuna, lastest rääkimata,” selgitas Kovtun. Tegelikult on lapsed väga avatud, juba lasteaias tahetakse näidata, mida on päeva jooksul tehtud. Kodus soovitakse kas või nõudepesemisel abiks olla. Vanem peaks võtma selle minuti, et lapse tegemistesse süüvida ja teda oma toiminguisse kaasata. Nii on ka tulevikus suhe lapsega lähedasem, samuti tema suhtlusoskus ümbritsevaga. „Las see nõudepesuhunnik siis olla, küll jõuad neid oma elu jooksul pesta küll ja veel,” pööras Kovtun tähelepanu.
Millal abi otsida?
Nooruk on sageli endaga rahulolematu, ta on ebakindel, ei mõista endaga või oma kehaga toimuvat – temaga tuleb rääkida lihtlausetega nagu väikese lapsega. „Selle asemel et helistades pikk jutt rääkida, tuleks olla konkreetne. Ütle, et söök on valmis ja tulgu ta koju.
Pika jutu peale võib lapse keskendumisvõime kaduda ja toru visatakse poolelt lauselt hargile,” soovitas Veera Kovtun.
Tema sõnul näitab lapsele vanema hoolt juba see, et too helistab ja sööma kutsub. Pole vaja sinna juurde pikka juttu rääkida.
Noortel kipub ka nii olema, et muret kurdetakse pigem võõrale ja lausa pisidetailideni. Mõni vanem ütleb: kui korralikult ei käitu, viin su psühholoogi juurde. Nii loob vanem lapsele aga tunde, et psühholoog on mingit sorti karistus. „Tegelikult on meil siin reeglid ja sõbralik õhkkond. Vahel on lihtsalt vaja kedagi, kes asjale kõrvalt vaataks: mõni lapsevanem hiljem imestab, et ta lihtsalt ei tulnud ilmselge lahenduse peale,” julgustas Kovtun abi saamiseks psühholoogi poole pöörduma.
