Jaan Viska: kas õpetaja Tammik sai rehabiliteeritud?

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

kinoteater

20. jaanuaril käisid Kullamaa õpetajad Haapsalu kultuurikeskuses vaatamas Kinoteatri lavastust „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“. Minu teatrikülastus sai teoks tänu Meelis Välisele, kes kutsus Vana-Vigala õpetajaid kaasa bussi vabadele kohtadele. Heast ettepanekust sai kinni haaratud, sest teatriskäik ei ole kunagi liigne. 

Tee Kullamaalt läbi Liivi asula oli hästi märgistatud, looklevat talveteed pidi Taeblasse sõites meenus seoses Ants Laikmaa 150. sünniaastapäevaga, et omal ajal võis kunstnik käia neil teedel, kui Kadarpiku tallu oma ateljeed rajas. 

Kultuurikeskus, mil vanust 40 aastat, ehitati väikelinna suursugusena ja sellisena mõjus asutus ka praegu. Saalis ootas ees ebameeldiv üllatus: ühes ja samas reas, kuhu kohad olid märgitud, oli osa kohti müüdud nii Piletilevi kui ka Piletimaailma poolt. Piletilevi piletiga teismelised leidsid, et neil on suurem õigus neil kohtadel istuda, ning vanemaealistel väärikatel õpetajatel tuli leida kohad mujalt. See oli nagu lavastuse jaoks korraldatud eksperiment.

Monoetenduses mängis Tallinna ülikoooli õppejõud Priit Kruus. Pealkiri ütleb, et õpetaja on hukka mõistetud. Kas ta tuleb nüüd õigeks mõista? Aga lavastuses püüti rohkem murda õpetajatööga seotud müüte. Kruus usub praegusesse õpetajasse, aga teisalt kogeb, et enam ei tulda õpetajaks õppima. Kerkib üles küsimus: kui ta tütar läheb keskkooli, kes õpetab teda? 

Õpetaja Tammik on lavastuses koondkuju, vana kooli pedagoog, kes töötab kirega, terava keelega ja kaardikepiga. Eks saali müüdud piletiga oli erinevaid inimesi: nii alles koolis käivaid, nii õpetajatööd alustavaid kui ka pikaajalise õpetajakogemusega inimesi. Sõltuvalt sellest, kuhu keegi kuulus, oli saalis erinevaid naerupahvakuid. Üheksakümnendatel aastatel, kui tekkis uus ühiskond, arvati, et ka õpilased on teistsugused. Milline peaks siis olema nende õpetaja? Õnneks ei mindud halamise peale, sest Eesti õpetaja on sirge seljaga väärikas kannataja, oma tööd hästi tegev, hea kohanemisvõimega. Klassi ette astuv õpetaja on igati superkangelane, saab aru, kes valetab, kes spikerdab; suudab kaasa mõelda, üheaegselt kirjutada ja vastuseid ära kuulata. 

Etendus algas klippidega tuntud suhetest õpetaja ja õpilase vahel. Filmis ei meeldinud see, et kas ikka tegelikkuses saame raamatutest lehti rebida. On vaja halli argipäeva, igapäevast õppimist ja kontrolltööde sooritamist. Õppimine ongi tõsine töö, nagu ka õpetamine. Klassi olukorda rõhutati laval tahvli olemasoluga, tahvlil olid hirmuäratavad numbrid tegelikkusest: nii pealetulevate õpetajate vähesus kui ka nende keskmine vanus, õpetajatöö prestiiži olematu tase. Kutsuti tahvli ette mees n-ö paralleeltegevust tegema, küsimustele vastama ja tahvlil olevaid arve liitma-lahutama. Etenduse lõppedes kingiti talle särk, millel lühend nii-öelda, n-ö õpetaja. 

Kiiresti möödunud tunni ja 10 minuti jooksul tekkis arusaam õpetaja hingeelust, muredest nii tahvli ees kui ka koolimajast koduteele lahkudes. Teemad on igati tõsised, realistlik sisu tõi ehk lähemale õpetaja sisemaailma, kuid kindlasti selle avastamine alles jätkub. Igal juhul oli laval päevakajaline teema, mis puudutab iga inimest eraldi ja ühiskonda laiemalt. 

Pedagoog Peep Leppik on öelnud, et demokraatia haaraku hariduspolitiikat, mitte kellelgi pole õigust professionaalset õpetajat õpetada. (Kas hakkame kirurgi õpetama, kuidas opereerida?) Lavastus võib rääkida õpetajatest, kuid ilma üldistusteta. Eks see tõde kehtib kasvatuspraktikas – kole kergelt hakatakse üldistama ja järeldusi tegema. 

Käänuline tagasitee andis aega mõtiskluseks, mida võiks omaks võtta oma õpetajatöös. Priit Kruusi pedagoogikarjäär on veel lühike – kas sellest piisab üldistuste tegemiseks? Meil peaks olema piisavalt aega mõelda koolikultuurist, et „rahanappuses“ ei teeks koolitöös vildakaid otsuseid õpetaja jaoks. Maakoolis ei jätku vabadele kohtadele õpilasi, koolidesse tulevad liitklassid või koolid koguni liidetakse. Lisaks õpetajaks olemisele satub õpetaja uutesse oludesse. Haridusest püüavad rääkida paljud väljaspool kooli seisvad isikud. 

Lõpetan Nissi põhikooli direktori Annely Ajaotsa sõnadega kooli kohta: HARIDUSEGA EI MÄNGITA, siis on ehk rohkem ka õpetajaks õppijaid, n-ö uusi õpetajaid. 
 

Jaan Viska,
endine koolijuht ja õpetaja

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
arvamus
6 aastat tagasi

Hariduses võiks olla vähem pidevaid reforme ja vähem õpetajatele näpuga näitamist. Enamik õpetajad teevad oma tööd suure südamega.

und
6 aastat tagasi

Kes Tabasalu gümnaasiumi eksdirektori nüüd rehabiliteerib?
Tegi kooli korda,kuid pidi lahkuma.Ta polnud üksikasjalikke käske “õpilastest puhastamuse” kohta andnudki.Ehkki teadis tulemust arvatavalt.Keegi kolleegidest ka süüdi jääma polnud nõus.Nüüd aga ootab endist kooljuhti midagi veel paremat ees.