Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk
Igas suhtes on ikka nii, et üks juhib ja teine järgneb. Harva käivad mõlemad täpselt kõrvuti, nii on ka loomade ja inimeste vahel hierarhia. Teoorias võiks omanik juhtida ja loom talle järgneda. Praktikas näeb see aga hoopis teistmoodi välja. See kipub ekstreemseis oludes väljenduma. Näiteks loomaarsti visiidil. Siis on kord omanik ees, loom taga, teinekord loom ees, omanik taga. Võib ka juhtuda, et üks või teine kaob hoopistükkis vaateväljalt.
Igas kliinikus on alati mõni kitsas nurgatagune. Isegi kui see kellelegi teisele silma ei paista, leiavad kassid selle igal juhul üles. Olgu see siis kapitagune prigu või riiulialune tühimik, irvakile jäetud ustest või akendest täiesti rääkimata. Ka hirmust tardunud kassid suunduvad sihikindlalt just nende avade poole. Loomaarst jõuab veel vaevu kassi silmis välgatavat rõõmusära märgata ja omanikule hõigata „Hoidke teda kinni!”, kui juba jääb hämmeldunud omanikule kätte vaid karvatuust ja kassi sabaotsa võib näha kõige kitsama avause vahele kadumas. Enamasti jääb arusaamatuks, kuidas sai kass sinna üldse ära mahtuda. Kogenud loomaarstil seisab juba mõni sobilik harjavars või muu riistapuu nurgas oma etteastet ootamas. Heale ettevalmistusele vaatamata on aga tihtilugu paras kunsttükk neid põgenikke lauale tagasi meelitada. Kui omanik, loomaarst ja kass üleni tolmuga kaetult, higiselt ja räsitult on taas oma algseil positsioonidel, võib töö ka lõpuks jätkuda.
Koerad on kliinikusse jõudes enamasti rihma otsas, aga mõned saavad ka usaldava omaniku antud vabadust nautida. Koer, kes hetk tagasi kuuletus omaniku iga pilgu peale, võib hoopis sõjakaks muutuda, kui silmab kliiniku vastas karjamaal olevaid hobuseid või lambaid. Selle asemel et kliinikuuksest siseneda, näen siis taamal kaugenevat loomakarja, karjal tihedalt kannul koer ja siis juba tükk maad kaugemal omanik. Aga ka rihma kandmine ei pruugi kõiki omanikke päästa. Nii juhtus hiljuti meid külastama üks energiline ja suurt kasvu isane sakslane. Omanik oli väikest kasvu naine, kelle jõud on teatavasti piiratud. Kogu oma massi juures oli koer aga tõeline jänes. Kui ta siis aru sai, et tuleb hakata kliiniku uksest sisenema, pööras ta hoopis otsa ringi ja hakkas kindlal sammul vastassuunas liikuma.
Omanik ei saanud muud teha, kui jäätunud tee peal koerale järele libiseda. Katse sirelipõõsast ühe käega kinni haarata ebaõnnestus, aga järgmisena tuli õnneks juba suurem puu, mis oli ankruks üsna sobilik. Nähes omanikku ahvi moodi kõvasti vahtra ümbert kinni haaramas, suundusin talle kiiresti appi. Kahe peale õnnestus meil värisev koer kliinikusse saada. Eks see vaktsiinisüst ole üks hirmutav asi muidugi.
Mõnikord võivad rollid aga hoopis muutuda, ja omanikud võivad end järsku tuvastada taanduvalt positsioonilt, nimelt oma koduloomade eest põgenemas. Nii kassid kui ka koerad teevad aeg-ajalt väga ootamatuid liigutusi, sest tegemist on ju lõppkokkuvõttes siiski loomadega. Kui nad siis tunnevad, et neid ahistatakse või neile liiga tehakse, võivad nad hoopis rünnakule üle minna. Nii mõnigi kord on need rünnakud loomaarsti vastu, aga tihtipeale ka selle vastu, kes neid kinni hoiab. Nimelt omanik. Viimane aga valib üldjuhul kergema väljapääsutee, laseb hullunud looma kiiresti lahti ja põgeneb turvalisse kaugusse. Sageli just loomaarsti selja taha. Elus kaitsesirm olla on vaid üks põnev tahk meie igapäevatööst.
Nii nagu väikeloomad, osutavad ka suurloomad tihtipeale vastupanu, kui on vaja neid loomaarstile ette näidata. Alles hiljuti oli mul vaja minna ühele lihaveisele sünniabi andma. Väljas puhus parasjagu jäine tuul, ja loom asus muidugi kesk karjamaad. Uurisin, kas loom on juba kinni püütud. „Ei, ta jalutab niisama, aga see on nii rahulik loom, temaga pole mingit muret. Sa võid juba saapad jalga tõmmata ja tulema hakata!” oli omaniku vastus selle peale.
Otsustasin siiski natuke oodata ja palusin tagasi helistada, kui veis on juba kindlalt puude vahele kinni seotud. Läks kümme minutit, siis pool tundi, ja lõpuks oli möödas juba tund aega eelmisest kõnest, kui telefon uuesti helises. Sel korral kõlas omaniku jutu vahele rasket hingamist. „Kappas nagu hullunud tont. Nii kui hakkasin köit kaela viskama, pühkis minema. Sa kujuta ette!” Jah, ma kujutasin seda vägagi hästi ette.
Olin tänulik, et olin vahelduseks oma hea kolleegi sõna kuulda võtnud. „Mine tööle alles siis, kui omanikud on oma osa tööst juba ära teinud.” Ka vanasõna tuleb kasuks. Tark ei torma!
