Loomaarsti märkmed: vandesõnad ja töösõprus

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld. TÕNIS KRIKK

Suhtlus kliendiga on üks suur osa loomaarsti tööst. Me oleme kord loomaarst, kord sõber, kord äripartner, kord abiline, kord psühholoog ja siis jällegi täiesti võõras inimene. Need asjad võivad nii sujuvalt üle minna, et lõpuks me ei saagi väga täpselt aru, mis rollis me parasjagu liigume, kuidas käituma peaksime või mis sõnadega ennast väljendama. Kas peaksime üritama ennast kuidagi kliendist natuke eemaldada, et meid tõsiselt võetaks? Või hoopis talle kamraadlikult õlale patsutama ja näitama, et oleme tema sõber ja alati tema poolt? Eks ole tõde ikka kuskil seal kahe vahel ja käituda tuleb vastavalt oludele.

Mõned loomad on igavesti terved ja käivad loomaarsti juures vaid ehk kord kahe aasta kohta. Teised aga vajavad pidevalt hoolt, kontrollimist ja ravimite vahetamist. See on nagu inimestelgi. On aga ka loomaomanikke, kel on nii palju loomi, et paratamatult tuleb loomaarsti külastada või kutsuda kord nädalas, kui mitte isegi rohkem. Lõpuks räägitakse peale loomade veel igasugu muudest ilmaelu asjadest. Enne kui aru saan, on töösuhe sujuvalt üle läinud veidraks töösõprussuhteks ja lõpuks helistab see inimene pühapäeva öösel, et rääkida koera tujutsemisest ja mida selle vastu teha saaks. Sest olen nüüd ometigi sõber, ja sõbrad on ju nõus alati üksteise mured ära kuulama. Neil hetkedel tunduvad kõned võõrastelt numbritelt palju turvalisemad kui tuttavatelt. Sest jumal teab, mida nad nüüd jälle minust tahavad.

Veidrate suhete kõrval on aga ka palju veidrat suhtlemist. Meil kodus näteks oli kirumine rangelt keelatud. Rääkida tuli ikka viisakalt. Ema ei teinud selles mingeid erandeid. Isegi vend pidi tema juuresolekul oma sõnu hoolega valima. Maal elades on asjad natuke teisiti ning kuradile ja mujale saatmine liugleb mõnelgi kõnepruugis nii sujuvalt nagu teistel inimestel tere ja head aega. Et jutu sisust aru saada, tuleb siis iga kolmas sõna kustutada. Teinekord kuulen ennastki nõnda rääkimas ja panen siis suu hirmuga uuesti kinni. Loomaarst ei peaks vist ikka päris nagu agulipoiss siunama, või mis? Tavaliste sõimusõnade tarbimise kõrvalt leidub aga ka tõelisi kunstnikke, teistmoodi osavaid sõnaseppi. Hiljuti sattus üks mu kolleeg öösel laudas lehmale poegimisabi andma. Peale arsti oli kohapeal ka üks unine tööline, kes oli kõike muud kui meelitatud sellest, et peab ööune aega raiskama lehma kallal kangutamisele. Kui loomaarst oli vasika lõpuks lehma sees õiget pidi keeranud, tuli töölisel hakata vasikat sentimeetri haaval lehma seest välja venitama.

„Sa kuradi hoor,” sõnus ta siis südamest ja pingutas nii, et tal viimanegi juuksekarv pea peal püsti seisis. Vasika jalad liikusid vaevu märgatavalt kolm millimeetrit lehma seest välja. „Vana lits! Ise nii vana ja laseb endale veel ära teha!” Vasika ninaots ilmus nähtavale. Töölise otsaesist kattis tihe higipiiskade loor. Loomaarst üritas otsustada, kas nutta või naerda. „Su raisa oleks pidanud ammu kombinaati saatma.”

Järjekordse pingutuse saatel paistis tasapisi välja vasika otsaesine. „Kotletina oleks sinust maailmale tunduvalt rohkem kasu!” Tööline tõmbas nii, et sõrmenukid valged ja peanupp punane otsas. Loomaarst üritas naerupurskeid vaos hoides kõhulihaste energiat viimasele pingutusele kulutada. Vasikas lupsas potsatusega põhu sisse. Tööline otsustas kirumise asemel hingata. Loomaarst mäletab aga veel tükk aega, kuidas vasikas lehma seest välja sõnuti.

Hiljuti sattusin hoopis ise arsti vastuvõtule, nimelt hambaarsti. Hammas, mis vajas parandamist, asus võrdlemisi kaugel taga ning oli ilmselgelt halvasti kättesaadav. Hambaarst pidi tükk aega kurja vaeva nägema, et üldse sinna ulatuda, ning üritas oma instrumente igatepidi minu suu sisse ära paigaldada. Pärast mitut „oh” ja „ah” ja „mmh” teatas ta lõpuks ahastusega: „Oi, kuidas tahaks nüüd inetult öelda.” Minu poole vaadates teatas siis kahetsusega: „Vabandust, hambaarstide must huumor.” Muigasin omaette. See olukord tundus vägagi tuttav. Ka loomadel on hammaste kallal toimetada sageli vägagi keeruline ja see nõuab osavust ja mõnel määral füüsilist pingutust. Õnneks on minu patsiendid neil hetkedel ikka üldjuhul narkoosi all ja omanikud kaugel. Mida ma täpselt suust välja ajan, jääb siis patsiendi ja minu enda teada. Mõnikord tuleb aga tasakaalu säilitamiseks ennast mingit pidi välja elada. Peaasi, et kõik ikka tulemusega rahule jääks.

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Jaan
8 aastat tagasi

Väga hea ei ikka suurepärane kirjanduslik lähenemine maaelule! Aitäh