Haldusreformi ümber kobrutavad erimeelsused on sama paratamatud, nagu ei ole võimalik keeta ühises pajas kõikidele ühtemoodi maitsvat putru. Kõht võib olla ühtemoodi tühi, kuid pärast esimest suutäit ütleb mõni, et väga hea, teine hindab pudru soolaseks ning kolmas magedaks.
Hiljuti kooskõlastusringile saadetud haldusreformi eelnõu seletuskirja võib nii ülesehituse kui ka sisu osas lugeda juba päris korralikuks ja arusaadavaks dokumendiks. Samas markeerib seletuskiri oluliselt rohkem, kui seaduse tekst. Nüüd tuleb tegijaid aidata ja lisada eelnõusse punkte, mida seal jätkuvalt ei ole, kuid mis peavad reformi osaks saama.
Omavalitsuse toimimise praktiliseks ja ka ideoloogiliseks võtmeküsimuseks on kohaliku tasandi õigus ja võimekus ise oma elu korraldada ehk kas on võimalik langetada otsuseid ja kas on vahendid nende elluviimiseks. Iseküsimuseks on, milline on mõiste „kohalik tasand“ olemus. Ühest vastust siin ei ole. Eestis on kujunenud justkui kolmetasandiline riigi toimimise mudel: riik, maakond, omavalitsus, kusjuures esimene rahastab nii teist kui ka suures osas kolmandat, pannes seejuures teise tasandi juhtimise ise paika.
Ajapikku on maakondliku tasandi roll vähenenud – maakondliku arengu juhtija ja kolmanda tasandi koostöö vedur on muutunud pigem riigi tasandi vasalliks ning kohaliku tasandi järelevaatajaks. Mingis mõttes on see olnud loomulik areng, eriti kui vaadata demograafiliste muudatuste peale. Seega oleme paratamatult jõudnud tänaseks patiseisu ning muutuste soovi ja reformitahet on kuulda ning tunda igalt poolt. Haldusreformi tegemise vajadusest räägivad isegi need, kel pole vähimatki arusaama sellest, mis asi ja milleks üks kohalik omavalitsus üldse on.
Täna lauale pandud eelnõu annab hea sisendi diskussiooniks ja on selge, et eelnõu positiivne menetlemine riigikogus, on reaalne vaid siis, kui muudatusettepanekutega tõesti ka arvestatakse. Sotsiaaldemokraatide toetuse saamiseks on kindlasti oluline, et koalitsioonileppes kokkulepitu saaks ka eelnõusse kirja.
Kuigi jään siin pigem eriarvamusele, siis jätaks korraks kõrvale küsimuse, kas 5000 inimese põhine sundliitmine on mõistlik või mitte ja keskenduks olemasolevale eelnõule, siis ei leia ma sealt kahte põhilist asja. Puudu on nii suurenevate omavalitsuste tulevane rahastamismudel, kui koostöö seadustamine. Vahet pole, kas tänase maakonna piiresse jääb kolm või 13 valda ja linna – koostööd tuleb ikka teha. Olgu siis ühisprojektiks planeeringute läbiviimine või ühise bussiliikluse või laulupeo korraldamine. Ja kindlasti on ka siinjuhul erisused maakondades, kus tekib näiteks üks omavalitsus.
Paraku ei anna eelnõu ka ühinenud omavalitsusele ei per capita ega ka per ruutmeeter juurde ühtegi eurot. Üks omavalitsusjuht ütles tabavalt, et ministeeriumist vaadates on see 5000 number tabelis või mõne tegelase kõnepruugis ka kliendid. Altpoolt vaadates on kõik need 5000 aga inimesed, valla ja ka sellesama riigi kodanikud. Teisisõnu vajab ühinemine lisaks ilusale sõnadevoolule ja paberitele ka rohkem sisu. Vallavanemate eripreemiad ning ühekordsed ühinemistoetused on toredad, kuid arenguperspektiivi kontekstis on nad pseudoteemad.
Tuleb liikuda omavalitsuste iseseisvama tulubaasi suunas! Õige loosung, aga kus on konkreetsed ettepanekud, rääkimata ridadest eelnõus? Näiteks omavalitsuste tulumaksuprotsendi taastamine kriisieelsele tasemele? Kohalike teede võrdne rahastamine riigi omadega? Räägitud on ka mõne protsendi käibemaksu või ettevõtete tulumaksu lisamisest otse omavalitsuste eelarvetesse, et neil oleks suurem huvi ettevõtteid toetada? Majutatute arvust tulenev turismimaks? Tasandusfondi suurendamine selliselt, et tema regionaalpoliitiline ja tasandav mõju oleks veelgi tuntavam? Arvan, et meie maksuamet omab suurepärast võimekust maksuerisuste haldamiseks, kuid neid lihtsalt ei tehta, sest valitsuse juhterakonna meelest on igasugused erisused pahad.
On õige, et üle 5000 elanikuga omavalitsused tulevad keskmiselt paremini toime. See keskmine tuleb aga suuresti kokku keskuslinnade ja Tallinna lähivaldade näitajatest, kus maksutulu elaniku kohta on kolmandiku võrra suurem, kui kokkuklopsitud uutel 5000-stel maavaldadel. Mis ma sellega öelda tahan? Taaskord seda, et lihtne liitmine ei anna muud tulemust, kui, et lõpuks saab öelda, et tehtud! Ja mõne aja pärast ka seda, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.
Praegusel kujul jäävad reformi kaunid eesmärgid täitmata ning paljud praeguse olukorra hädad ja ohud vaid süvenevad. Tulemuseks on ääremaastumise kiirenemine ja rahva veelgi suurem võõrandumine võimust. Kuidagi ei aita kaasa ka eelnõusse kirjutatud rahvalt arvamuse küsimise nõue, seda nii ühinemise enda kui ka ühinemislepingu kohta. Puändiks on nimelt see, et seaduse järgi peab rahva arvamust küsima, kuid mitte sellega arvestama!?
See ei tähenda, nagu ei tasuks eelnõuga edasi liikuda. Ikka liigume, aga palun kuulame ära ka kõrvalt tulevad arvamused ega viska prügikasti kõike seda, mis on aastatega välja kujunenud. Meie maakondlik süsteem on välja kujunenud aastatega. Valitsemise ja teenuste korraldamise teeb keerulisemaks asustuse hõredus, mistõttu on igal juhul mõistlik jätta teatud teenused tänasele vallatasandile ja tuua osa teenuseid maakonnatasandile. Ühistegemise vajadus ei kao ka suuremate omavalitsuste puhul ega siis kui koostööd peab tegema üle tänaste maakonna piiride.
Kokkuvõtvalt on töös üks tõsine ja põhimõtteline asi, mis nõuab veel kõvasti parlamendiliikmete sisulist panustamist. Tõenäoliselt vajab haldusreformi seaduseelnõu enda kõrvale veel paari eelnõu, sest kavandatavat liitmist ei saa kuidagi lahutada omavalitsuste rahastamisest, ülesannetest ja eri tasandite koostööst. Kuidagi ei tahaks, et haldusreformi tabaks kooseluseaduse saatus, mille rakendamine on ka peale seaduse vastuvõtmist ülimalt komplitseeritud. Vahe on küll selles, et teise kasutamine on rangelt vabatahtlik…
Kajar Lember
SDE aseesimees
