Margus Tsahkna: peksa saan niikuinii!

Margus Tsahkna selgitas Läänemaa invaühingu liikmetele, miks tuleb sotsiaalkaitse valdkonda reformida – sest muidu asjad paremaks ei lähe. Foto: Arvo Tarmula

Esmaspäeval käis Läänemaa invaühingu liikmeil külas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Haapsalu muusikakooli saal oli rahvast ja õhk ootusi täis.

Tsahkna saabub kohtumisele pool tundi hiljem, kui esialgu plaanitud, ja alustab esinemist vabandusega: „Meil oli täna riigikogus suur möll, arvake ära, mis teemal?”
„Pagulased!” kostab saalist hõikeid.
Tsahkna vangutab eitavalt pead ja viskab saali teise põletava teema – kooseluseaduse. Et publik ilmutab teema vastu osavõtliku üminaga huvi, räägib Tsahkna hea meelega ja lihtsas sõnastuses, millised sisulised ja menetluslikud segadused selle seaduse ümber keerlevad, mainides ka, et tema enda erakond IRL on kooseluseadusele praegusel kujul algusest peale vastu olnud ja ka tema ise toetab traditsioonilist peremudelit.
„Abielu on mehe ja naise vaheline asi. Isad peavad jääma isadeks ja emad emadeks. Ei saa olla nii, et peame riigi tasandil hakkama rääkima isikutest ilma soota,” toonitab Tsahkna ja lisab, et ometi tuleb ka samasoolistele paaridele teha regulatsioonid, et nendegi õigused oleksid tagatud.

Kuigi kohtumise põhiteemad on hoopis sotsiaalvaldkonnast, ei jää see sugugi viimaseks korraks, mil ebatraditsiooniline peremudel jutuks tuleb. Üks vanahärra pahandab, et kooseluseadust vastu võttes rullib riigikogu rahvast üle: „Peaminister ise ütles, et rahva hääl on püha. See seadus tuleb tühistada! See on väga lihtne! Meie, rahvas, seda seadust ju ei taha! Miks seda siis ei tehta?”

„Mina ei ole õige inimene sellele küsimusele vastama,” pareerib Tsahkna rünnakut ja märgib, et see asi on nüüd riigikogu käes. Küll aga teatab IRLi esimees, et erakond otsustas samal päeval, et mehe ja naise vaheline abielu tuleb võtta põhiseadusliku kaitse alla.

Tsahkna räägib pikalt endast, oma perest ja sellest, kuidas ta pärast ülikooliõpinguid Torontos poliitikasse sattus – otse Isamaaliidu looja Mart Laari kabinetti. Tsahkna tunnistab ka, et tema oli üks neist kurjadest kärpekrokodillidest, kes masu ajal riigi kulude kallal halastamatut hävitustööd tegi. „Ma ei häbene seda tunnistada, seda oli vaja teha. Tean tänu sellele väga hästi, kui palju üks eurosent maksab ja kust ta tuleb,” ütleb ta. Sotsiaalvaldkonnas neid sente liiga palju just pole, neid jagada on aga keeruline ja juurde saada veelgi keerulisem.
„Poliitikud, kes tahavad poliitikas natuke pikemaks ajaks ellu jääda, hoiavad sotsiaalvaldkonnast eemale, sest peksa saad sa niikuinii, aga need asjad tuleb ära teha,” räägib minister, viidates käimasolevaile reformidele, mis algusjärgus paratamatult ka probleeme kaasa toovad. „Need tuleb lihtsalt ära lahendada, sest praegune asjade seis ei rahulda mitte kedagi.”
Saal kuulab hoolega. Mitte keegi ei protesteeri.

Tsahknast õhkub energiat koos täpselt väljamõõdetud koguse jõulisusega, mida serveeritakse heatujulise huumori kastmes, aktsendiks õigesse kohta poetatud irooniatupsud. Ei mingit kahtlust – Tsahkna naudib seda, mis tal parasjagu käsil on.

Siis räägib minister, kuidas on Eesti sotsiaalsüsteem aastakümnete jooksul kujunenud ja miks on see just sellises seisus, nagu ta praegu on – mitte just kõige paremas. „Sotsiaalpoliitika kuvand on paraku selline, et see on kaastunde teema. Eriti tuleb see valdkond meelde siis, kui on jõulud. Siis on „Jõulutunnel” ja inimesed mõtlevad, et tuleb abivajajaid aidata. See on väga tore, aga selle kaastunde peale ei saa ehitada kogu süsteemi,” rõhutb ta, viidates taas vajadusele muudatusteks.

Sotsiaalvaldkonda kiputakse Tsahkna sõnul siiani võtma kui „pehmet teemat” „kõvade teemade”, rahanduse ja majanduse kõrval. „Aga rahandusministril ja majandusministril poleks ju mitte midagi teha, kui meil ei ole enam inimesi. Sotsiaalteemad on kõige tähtsamad, sest need puudutavad kõiki. Demograafia, sünnid-surmad, tervelt elatud aastad – nendest oleneb, kuidas me oma majanduse käima suudame tõmmata. Ka sisserände küsimus, sest sellega me täna silmitsi seisame,” selgitab minister ja märgib, et ta võiks neil teemadel rääkida paar päeva järjest, kuid mitte täna, sest nüüd on saalisolijail võimalus talle küsimusi esitada.

Esimene küsimus tuleb kohtumist modereeriva Lääne maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Kersti Lõhmuse vahendusel, kes talle edastatud küsimuse paberilt ette loeb: „Viimasel ajal on sotsiaalvaldkonnas palju reforme tehtud. Härra minister, kas te ise ka usute, et selle abivahendite süsteemi ümberkorraldamise ja töövõimereformiga läheb inimestel elu paremaks läheb?”

„Jaa!” teatab Tsahkna sekunditki mõtlemata väga kindlal toonil. „Kui ma ei usuks, siis ma ei teeks selliseid otsuseid,” ütleb ta ning selgitab pikalt ja põhjalikult, mis oli eelmise abivahendite toetuskorraga valesti ja kuidas peab uus lahendus asjad paremaks tegema. „Abivahendite turu puhul on tegemist äriga. See turg on olnud jagatud kahe suurema firma vahel, nende kõrval väiksemad tegijad. Igasugune konkurents on puudunud, mis tähendab, et maksumaksja raha on sellesse süsteemi lihtsalt peale valatud,” selgitab Tsahkna ja kinnitab: nüüd see muutub ja tekib konkurents, sest turg ei ole enam piirkondadeks jagatud, vaid on üks turg – kogu Eesti. „Firmad peavad nüüd ka konkurentsioludes oma käitumist kohendama,” rõhutab minister.

„Aga eks iga reformimasin alguses ragise,” nendib ta ja muidugi tuleb seepeale juttu, miks umbes 200 inimest said aasta alguses abivahendi rendi eest šokiarve, mille summa ületas muudatuseelset arvet mitu korda. Tsahkna möönab, et see oli tööõnnetus, kuid mitte ministeeriumi ega sotsiaalkindlustusameti, vaid arved esitanud firma oma. Teised firmad said ju korrektsete arvete esitamisega hakkama.

Tööhõivereformist rääkimist alustab Tsahkna sedastusega, et on ise selle üks suuremaid kriitikuid, just seetõttu ta sellele esimese hooga pidurit ka tõmbas ja reformi jõustumise edasi lükkas. „See reform ei olnud valmis. Niimoodi ei saa inimkatseid teha,” võtab ta üles noomiva tooni. Reformi eesmärkidega on minister aga põhimõtteliselt nõus. „Asja mõte on ju see, et kui inimene tahab teha ja on võimeline osaliselt mingit tööd tegema, peab selle võimaluse talle kättesaadavaks tegema, et ta ennast ühiskonnas aktiivsena tunneks.”

Järgmisele küsimusele jääb Tsahkna vastuse võlgu. „Miks ei ole abivahendite nimekirjas nägemisprillid? See on ju samasugune abivahend nagu ratastool.”
„Mnjah.” Tsahkna teeb pausi. „See on hea küsimus,” nendib ta. „Ma ütlen ausalt, et ma ei oska sellele küsimusele vastata, ma ei hakka mingit udu ajama,” ütleb ta ja lubab, et see asi kindlasti üle vaadatakse.

Mõistagi tulevad jutuks ka pagulased. Tsahkna selgitab kannatlikult selle kriisi tagamaid ja asjade seisu. Veel mõned küsimused saavad vastuse ja mõned mitte, sest maakonna bussiliinide hõreda graafiku probleemiga peaks tegelema Lääne maavalitsus ja eriarstiabi kättesaadavuse kohta käivad küsimused tuleks saata töö- ja tervishoiuministrile Jevgeni Ossinovskile. „Ma olen kindel, et ta tuleb teiega hea meelega kohtuma, kui te kutsute. Haapsallu ei ole nii pikk tee,” märgib Tsahkna.

Siis saab kohtumise aeg otsa. Teisest reast tõuseb püsti proua ja peab tänukõne, milles saavad ohtralt kiita nii Tsahkna kui ka IRL. „Täname teid väga! Te olete põhjalikult meile selgitanud kõike!”

Tsahkna tunnistab, et on liigutatud ja tunneb end veidi kohmetuna. Sest tavaliselt saab ta ikka sõimata.