Jüri Saar: Artur Talvik ja poliitelu kaardimaja

Eesti poliitelu sarnaneb üha enam kokku variseda ähvardava kaardimajaga, kirjutab TÜ kriminoloogia professor, vabaerakondlane Jüri Saar.

Iga natukese aja tagant puhkevad kriisid ja kriisikesed, milles süüdistatakse võimuesindajaid ebakompetentsuses ja ebaeetilisuses ning mis kõigutavad valitsuse teovõimet ja stabiilsust. Valitsuskoalitsioon „paneb aga tuima” ning midagi ei muutu. Altpoolt tuleva kriitika kohta öeldakse „ja mis siis”, ülespoole raporteeritakse reipalt „just nii”.

Riigikogu liikme Artur Talviku viimaste päevade esinemiste kohta pakutakse välja mitmesuguseid oletusi. Üht ja kõige loomulikumat tema tegelike motiivide kohta aga ei esitata, mis näitab mõtlemise rikutuse ulatust. Et võib olla on tegemist Eesti tuleviku ja poliitilise kultuuri pärast tõeliselt muretseva kodaniku ja rahvasaadikuga. Kes pole veel jõudnud piisaval määral oma rolliga kohaneda ehk painduda kiivakiskunud poliitkultuuri kaanonite järgi.

Värskeima trendina tõstatus hoopis sõnumitooja personaalküsimus, sest ta olevat Eesti riigi seadnud peaministri sõnutsi silmitsi „traagiliste tagajärgedega”. Politseiameti peadirektori käitumine ei vääri aga enam tähelepanu.

Kuigi tema vassis avalikkusele, et unustas perega puhkusele minnes maha isikliku krediitkaardi. Jätkas puhkusel viibides krediitkaardi kasutamist, mis on ameti reeglitega vastuolus, esitas ebamääraseid ja tõestamata süüdistusi endise PPA töötaja kohta, keda sunniti lahkuma, ja lõpuks esines ebaväärikal viisil siseministri suunal. Väärikas inimene, kes end süüdlasena ei tunne, ei pea oma avaldusele lisama, et ministri soovi korral lahkub kohe ametist.

Valitsuse poolt öeldi taas „tehtud” ning kõik jätkub, nagu poleks võimu kuritarvitamist juhtunudki.

Vahepeal oli aga puhkenud taas laevaostu kriis riigile kahjulike tehingute kahtlusega. Koos Tallinna Sadama kahele tippametnikule esitatud karmide korruptsioonisüüdistustega „lendas midagi vastikut ventilaatorisse” ja nüüd on muret palju. Kui kaugele kuritegude niidid otseste kahtlustatavate juurest viivad, peab selgitama käimasolev juurdlus.

Majandusministeeriumi pressiesindaja avalduses kõlas aga sisult hoiatus, nagu võiks riigikogu liikme poolt hinnavahede avalikustamine tuua kaasa nõuded Eesti riigi vastu. Selline demagoogia ületab piirid ja pole enam tolereeritav. Peita Tallinna Sadama suurkorruptsiooni sisu ärisaladuse või kriminaalmenetluse reeglite taha teeb häbi meie täitevvõimule.

Riigikogulane Talvik ei ole avaldanud konkreetseid ostuhindu, kuigi kõigile kättesaadava info põhjal saaks neid ilmselt tuletada. Ta rääkis kahtlaselt suurtest hinnavahedest (üle 17 miljoni euro), kui võrrelda Türgist ja Poolast tellitud laevade maksumusi. Selline erinevuste avalikuks tulek võib tekitada õigustatud küsimusi, eriti juhul, kui on hämatud teemal, et Türgi tehas polnud valmis nelja laeva ehitama. Sel juhul on valetatud ka Türgi poolele nende asjaolude kohta, miks nemad täistehingust kõrvale jäeti, ja sellele järgneksid võib-olla tõesti sanktsioonid.

Huvipakkuv on siia lisanduv laevamootorite teema, kus on tegemist samalaadse olukorraga. Läti firma pakkumusele Eesti poolelt isegi mitte ei vastatud, kuid väidetavalt on soetatud kallimad ning kvaliteedilt mitte paremad mootorid. Kas oli nii? Kui jah, siis miks ikkagi, tahaks küsida. Aeg oleks hämara laevade loo seegi aspekt sirgeks rääkida. Avalikkus vajab hädasti usutavaid seletusi maksumaksja raha kasutamise kohta, mitte vihjeid ja oletusi huvitundjate ebakompetentsuse või kahtlaste motiivide suhtes. Pigem viitab kogu juhtumi avalik käsitlus, nagu ei kaitstaks konfidentsiaalsuse klauslitega mitte välispartnerite ärisaladusi, vaid meie oma, kodumaiste rahakeerutajate valgustkartvat skeemitamist.

Kui edaspidi tulevad Türgi tehaselt pretensioonid, mis lähevad maksma reaalseid summasid, on selles süüdi need susserdajad, kes on kogu tehinguga algusest peale tegelnud. Võib-olla just niiviisi olidki kavandatud altkäemaksu summad ülepaisutatud Poola laevade ostuhinna sisse. Korruptsioonikirjanduses tuntakse sedasorti altkäemaksu praktikat (vene keeles otkat, inglise keeles kickback) ja sel juhul on Eesti riigifirma esindajad käitunud viisil, nagu nad opereeriksid võõra rahaga. Tõenäoliselt pole neile jäänud summad sel juhul kogu niiviisi liikunud „must raha” ja mida selgemaks pilt saab, seda parem Eestile. Need, kes niisuguseid asju üritavad kinni mätsida, tuleb oma ametitest kohe vabastada. Seni aga kipub kahanema riigivõimu legitiimsus, sest vastused ja reaktsioonid tõsistele küsimustele ei ole üldse veenvad.

Jüri Saar, TÜ kriminoloogia professor, Vabaerakond