1

Maris Sander: tõelised ja väljamõeldud ohvrid

Maris Sander

info@le.ee

Maris Sander. Foto: erakogu

Maris Sander. Foto: erakogu
Mäletan hästi 2016. aasta lõppu – rõõmustasime sõpradega tookord, et see jube aasta läbi sai.

USA presidendiks sai osalt tänu Venemaa lekitustele Donald Trump, britid otsustasid referendumil Euroopa Liidust lahkuda ning endiselt oli suur mure Süüria kodusõjast Lähis-Itta ja Euroopasse paisatud viie miljoni põgeniku pärast. Selle aasta kibedaid vilju pidime sööma ka tänavu.

Lõppeval aastal olid pagulased endiselt aktuaalne kõneaine. Seda ka Läänemaal, kus kohalikke šokeeris oma naist põlema panna ähvardanud süürlase tegu. Kui Haapsalusse paigutatud süüria naine pääses oma mehe käest, siis Tallinna sõjapagulaste perel nii hästi ei läinud – septembris mõisteti kümneks aastaks vangi Süüria mees, kes tekitas oma naisele väga raskeid põletushaavu.

Naised kannatavad sõdade ja poliitiliste kriiside ajal vägivalda massiliselt, pagulasnaised on aga eriti haavatavad ja sagedased rünnakute ohvrid – nii lähisuhetes kui ka võõraste käte haardes. See kehtib praeguste sõjaliste konfliktide puhul ja on nii olnud läbi ajaloo. Näiteks kirjutas oma sõjaaja üleelamistest väga avameelselt Ernst Enno lapselaps Elin Toona sel sügisel ilmunud raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Toona pages 1944. aastal Haapsalusse tunginud Punaarmee eest paadipõgenikuna Saksamaale, kus ta langes liitlasvägede pedofiilist sõduri ohvriks. Ajakiri Economist valis esmalt 2013. aastal ingliskeelsena ilmunud raamatu aasta parimate mälestusraamatute hulka, minagi soovitan seda kindlasti lugeda.

Igatahes on naistevastane vägivald lahkuva aasta tähtsamaid märksõnu, mille aitas avalikesse aruteludesse tuua ka globaalne #MeToo liikumine. Selle hashtag’i all jagavad naised üle maailma sotsiaalmeedias oma lugusid sellest, kuidas neid on seksuaalselt rünnatud ja ahistatud. Algatuse idee järgi ei tunne vägivallatseja ohvriks sattunud naised end juhtunut avalikustades üksi ja võimetuna mehi vastutama panna. Selge ju, et vaid rünnakutest rääkimine aitab seda teha. Taavi Rõivas astus riigikogu aseesimehe kohalt tagasi, kui ekspeaministri ahistamise ohver avaldas juhtunu meedias.

Seda, kui palju naisi iga päev seksuaalselt ahistatakse, pole võimalik kindlaks teha. Seksuaalkuritegude arv aga Eestis aina kasvab – aastas langeb selle ohvriks umbes 500 inimest, neist enamik on lapsed ja naised. Tõusnud on ka perevägivallajuhtumite hulk, osalt ka seetõttu, et naised helistavad rohkem politseisse, kui mees kodus peksa annab. Igal aastal registreerib politsei umbes 3000 perevägivallajuhtumit, neist üle kolmandiku jõuab kohtulahendini. Uuringute järgi kogeb Eestis oma kodus füüsilist vägivalda aga üle 18 000 naise aastas ja seksuaalset vägivalda kolm korda rohkem naisi, kui politseisse jõuab.

Feministid on naistevastase vägivalla kõneaineks võtmisel tublit tööd teinud, aga pikk tee on veel minna. On rõõm näha, et Eesti esimene naispresident Kersti Kaljulaid mõtleb sel teemal samuti kaasa ja on öelnud kõnedes, et vägivalla märkamise kultuuri tuleb edendada, alustades iseendast.

Poliitiliselt väga ärevaks muutis 2017. aasta Venemaal toimunud sõjaline suurõppus Zapad, mille käigus harjutati Euroopa riikide, sealhulgas Eesti ründamist. Sellega seoses võis Haapsaluski sageli kuulda Venemaad heidutavate NATO lennukite valju, kõikehaaravat müra, mis mulle meenutas Veiko Õunpuu filmi „Roukli” meeleolu, kus inimeste pilgud olid naelutatud pommirahega ähvardasse taevasse. Vanemad inimesed mäletavad muidugi ise.

Järgmisel aastal on Venemaal presidendi „valimised”, mille võidab Vladimir Putin, lääne suunal agressiivne, ohtlik ja kaval šaakal. Oli viimane aeg, et Euroopa Liidu riigid looksid lisaks NATO-le ka omavahelise sõjalise koostöö organisatsiooni, millele sel aastal lõpuks alus pandi. Krimmi annekteerimine ja sõjategevus Ukrainas on alarmeerivad näited Venemaa ambitsioonide ja võimekuse kohta riigi piire laiendada.

Eesti julgeolekut kahandavad oluliselt ambivalentne USA president Donald Trump ning Brexiti tagajärjel Ühendkuningriigi ühendusest lahkumine. Mida nõrgemad on NATO ja Euroopa Liit, seda haavatavamad me paraku oleme. Mind teeb nõutuks rahvuskonservatiivide pidev Euroopa Liidu suunaline turmtuli ja pagulaste kujutamine Eesti suurima julgeolekuohuna – ajal, mil Vene karu ei maga, peame tegelema reaalsete ohtudega, mitte mõtlema välja pseudovaenlasi.

Nagu perevägivalla puhulgi, on teisele kahju tekitamises alati süüdi agressor, mitte ohver. Nii, nagu pagulased on sõja ohvrid, on miljonid maailma naised meeste vägivalla ohvrid – hoolimata rahvusest, usust või sellest, kas jõhkard on pagulane, liitasvägede sõdur või abikaasa. Tõejärgses maailmas kipuvad need seosed paraku vahetusse minema.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Janar
Janar

Krdi propaganda. Pealesunnitud immigratsioon on reaalne fakt tänases päevas ja kujutabki ohtu riigi turvalisusele ja säilimisele!!! See et vene karu ei maga, on luulud ja hirmutamiseks lastele, kohe karu tuleb, kas ikka tuleb pole aga kindel, neegrilõust, aga reaalselt juba meite maal. Jälle üks silmaklappidega inimene artiklit kirjutanud. Kahju rumalatest

wpDiscuz