Garri Kasparovi uus raamat „Winter is Coming” väärib igaühe tähelepanu, kes on huvitatud vaba maailma säilimisest.
Vladimir Putini vastased on kas surnud, vangis, tasalülitatud või nagu Garri Kasparovi puhul, eksiilis. See iseenesest on üpris halb. Veel halvem on, et need, kes võiksid Kremlile vastu seista, ei suuda seda. Selle vapra, jõulise ja veenva raamatu peamine sihtmärk ei ole mitte Venemaad halvasti valitsev kõrilõikajalik ja ohtlik režiim, vaid Lääne argpükslik soovmõtlemine, mis keeldub sellele lõppu tegemast.
Raamat on täis paralleele autori armastatud malemänguga. Ta väidab, et kui ühel mängijal on tugev positsioon – rünnakuinitsiatiiv –, ent ta ei suuda seda ära kasutada, järgneb vältimatult vastase tugev vasturünnak. Tema hinnangul jääb sel põhjusel Lääne suurim viga suhetes Venemaaga Putini võimulepääsu eelsesse aega enne 1999. aastat. See oli suutmatus mõista 1991. aasta võidu ulatust ja olemust. Kaugel sellest, et käsitleda kommunismi kokkuvarisemist demokraatia, õigusriigi ja vabaduse triumfina ja võimalusena edendada oma üritust kahekordse energiaga, keskendusime rahategemisele.
Meie arglikkus ja ahnus on seda algset viga võimendanud. Me ei soovi näha Putini-sugustest Lääne-vastastest jõududest lähtuva ohu ulatust, millega me silmitsi seisame. „Lääne lepitusretoorika loob ennast tugevdava vaimse ja moraalse laostumise ringi: praegu tõe tunnistamine tähendaks palju, kuid kestnud valede omaksvõttu,” märgib Kasparov.
Raamatus käiakse läbi Nõukogude Liidu lagunemise aeg ja kaootilised 1990. aastad. Seejärel sööstab teos täie hooga Vladimir Putini kallale. Tegemist on endise KGB töötajaga, kes on palju ohtlikum vastane, kui paljud välismaalased mõistavad. Lääs oleks pidanud tema võimuletõusu 1999. aastal võtma kõrvulukustava häirekellana, sama šokeerivana kui endise Gestapo ohvitseri võimuletõusu Saksamaal.
Raamatus antakse ülevaade paljudest järgnenud äratuskelladest, mille Lääs on maha maganud. Sõltumatu meedia likvideerimine. Venemaa kunagise parima juhtimisega naftafirma Jukos rüüstamine. Rünnakud Eesti vastu 2007. ja Gruusia vastu 2008. aastal. Küüniliselt teeseldud 2008. aasta valimised eesmärgiga teha Putini abilisest Dmitri Medvedevist näiline president. USA presidendi Barack Obama valitsuse halvasti kavandatud taaskäivituspoliitika (reset), millega koheldi Venemaad Ühendriikidega moraalselt võrdsena, hale läbikukkumine. Rünnak Ukraina vastu ja Krimmi hõivamine. Malaisia reisilennuki MH17 allatulistamine ning seda saatev valede ja ähmastamise torm.
Kasparovi hinnangul on hullem veel ees. Kreml vajab konflikti Läänega, et hoida käigus võimul püsimiseks vajalikku poliitilist masinat. „Propaganda on ainus viis, kuidas diktaator saab tegelike valimiste ja vaba meediata oma alluvatega suhelda. Ainus viis oma võimu seadustada on regulaarsed jõudemonstratsioonid.”
Režiimi edasisi samme kaose süvendamiseks on võimalik ära hoida vaid väljaspoolt. Kasparovi kinnitusel on Vene opositsiooni nõrgaks tembeldamine ebaõiglane. Kuidas ta ei saaks seda olla? „Meie liikmetel keelati meedias esinemine, neid mustati, neil keelati miitingute ja meeleavalduste korraldamine, neile saavad sageli osaks füüsilised kallaletungid ning politsei haarangud ja läbiotsimised. Peale selle keelatakse neil valimistel osalemine. Missugune imeline ja sidus sõnum, üleloomulik liider suutnuks meid neis tingimustes võimule viia?” märgib ka kibedalt.
Sama teravalt kritiseerib ta Lääne müüti Putini populaarsusest. Kui Vene liidril oleks tõesti nii suur toetus, kas kulutaks ta siis nii palju aega süsteemi kuritarvitamisele ja vastaste kõrvaldamisele? Telefonitsi arvamusküsitluste läbiviimise tingimustes on asjaolu, et Putini toetusprotsent ei ole 99 protsenti, tema sõnul märk venelaste julgusest.
Kasparov ei hinda kõrgelt Lääne Venemaa vaatlejaid. Valdavalt tegelevad nad Putini alahindamisega ja peavad loengut sellest, mida ta eeldatavasti iialgi ei tee, selmet vastata tema tegudele. Teised jällegi ülehindavad Putinit, pidades teda strateegiliseks geeniuseks.
Enim tekitab temas pahameelt teda võõrustava riigi juhtkond. USA raiskas 1990. aastad ning soperdas selle sajandi esimese aastakümne halvasti juhitud sõjaliste operatsoonidega Iraagis ja Afganistanis. Barack Obama on Putini silmis tema ainus tegelik vastane, ent tema valitsus ei mõista Kremli tegevust üldse, üritades usaldust üles ehitada ja pingeid vähendada, kui vaja läheb hoopis resoluutset vasturünnakut oma sõprade ja liitlaste kaitseks. „Seal, kus Obama näeb rahumeelsete kavatsuste žesti, näeb Putin veel suuremat nõrkust,” sõnas ta.
Male suurmeister ei näi soovivat tunnistada omaenese vigu (muuhulgas lühiajaline lootmine, et Putin võib oma esimestel valitsusaastatel tuua Venemaale vajalikku stabiilsust). Raamatu tonaalsus võib tunduda karmina. Ta ei jäta ausaks eriarvamusele jäämiseks palju ruumi. Tema kirjeldatud sündmuste järjestus on sama korrapärane kui valesti mängitud malematši statistika. Reaalses elus on asjad segasemad.
Eriti silmatorkav on mõnede heade uudiskildude väljajätmine. NATO on end kokku võtmas, et uute kaitseplaanide, õppuste, sõjaliste üksuste ja sõjaväebaasidega tõrjuda Venemaa ohtu Baltimaades. Euroopa Liit on lammutanud Gazpromi mõjuvõimu energiaturu üle (midagi, mille Briti euroskeptikud on kahe silma vahele jätnud). Lääs on ärkamas Vene propagandast lähtuva ohu ees ning uurimas Kremli semude musta raha jälgi. Seda võib olla liiga vähe ja ohtlikult hilja, ent see ei ole tühine. Raamat oleks tugevam, kui see sisaldaks selliseid asjaolusid.
Suurim probleem on see, et Kasparovi igatsetud Läänt ei eksisteeri. Julget juhtimist ja suuri visioone pakkuvad Lääne poliitikud, nagu John McCain, ei osutu valituks. Demokraatlike riikide valijad kipuvad eelistama tagasihoidlikke liidreid ja rahulikku elu verele, higile, tööle ja pisaratele. Kuidas on võimalik kaitsta vaba maailma, mis ei taha end kaitsta? Loodame, et Kasparovi raamatust saab bestseller.
Edward Lucas
kolumnist
Edward Lucase kolumn ilmus BNS-s.
