Edward Lucas. ERAKOGU
Euroopa geopoliitikal ja internetijulgeolekul näib esmapilgul vähe ühist. Avastasin oma uue raamatu „Cyberphobia" jaoks uurimustööd tehes rabavaid paralleele. Euroopa julgeolekukorraldus pärineb ajast, mil head tahet ja jagatud huve võis pidada enesestmõistetavaks. Valitses arusaam, et raskusi on võimalik ületada arutelu ja läbirääkimiste teel. Igal juhul oli Lääne hegemoonia, eriti USA domineeriv positsioon Euroopa julgeolekus, väljaspool kahtlust ja kõigutamatu.
Sama kehtib interneti kohta. Esialgu oli see vahend teadlastele, et jagada teadustöid ja arvutis veedetud aega, mida oli kasinalt. Internetis peeti head tahet ja ühiseid väärtusi enesestmõistetavaks. Esialgu oli kaubanduslik tegevus keelatud, seda peeti liiga isekaks. Hiljem tõi e-kaubanduse särav unistus kaasa suure optimismi ja investeeringud.
Euroopa julgeolekukorralduse ja interneti alal on palju saavutatud, ent tagantjärele vaadates põhinesid need sügavalt ekslikuks osutunud soovmõtlemisel. Euroopa julgeolekukorraldust ei kujundatud toime tulema revanšistliku Venemaaga. NATO oli territoriaalkaitse unarusse jätnud. Allianss laienes kergeima võimaliku jalajäljega (baaside, kaitseplaanide ja õppusteta, mis võinuks vihjata Venemaas ohu nägemisele). Peamised julgeolekumehhanismid olid Euroopa Nõukogu (inimõiguste kaitsjana) ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) jututoana, pakkudes valimiste, meediavabaduse ja vähemuste õiguste küsimustes kasulikku ekspertiisi.
Samasugune soovmõtlemine vaevas ka suhtumist internetti selle algusaegadel. Keegi ei kujutanud ette, et küberkuritegevus muutub triljoni dollari suuruseks koormaks maailmamajandusele. Keegi ei suutnud ette kujutada, et digitaalrelvad (nagu masinate töökorrast väljaviimiseks ja õhkimiseks mõeldud tarkvara) hakkavad etendama tähtsat osa rahvusriikide sõjalises arsenalis. Keegi ei osanud ette näha, et ummistusrünnakute (erialažargoonis DDoS ehk teenusetõkestus) taoline küberhuligaansus muutub tõsiseks ja kalliks nuhtluseks. Ette ei osatud näha ka seda, et küberspionaaž võib muuta jõudude tasakaalu riikide vahel.
Kõiki neid ohte esineb praegu ohtralt. Sarnaselt Euroopa julgeolekukorraldusega on raskustes ka internet. Keegi ei kontrolli täielikult olukorda. USA hegemoonia on kadunud (osaliselt levinud eksiarvamuse tõttu, et riiklik julgeolekuagentuur NSA rikub igaühe privaatsust). Seni puudub meetod vaidlusküsimuste püsivaks lahendamiseks. Hiina, Venemaa ja teised riigid vastavad Lääne üleskutsetele asuda küberkuritegevuse vastu jõulisemalt tegusema nõudmisega suuremate volituste järele "inforelvade" ehk uudiste vastu.
Mõlemal juhul oleme õigel teel olukorra parandamise suunas. NATO fookus on taas territoriaalkaitsel. Eesliiniriigid teevad tihedamat koostööd ja kulutavad julgeolekule suuremaid summasid. Illusioonide ajastu Venemaa suhtes on läbi saanud. Palju rohkem tähelepanu pööratakse Kremli kunagi tähelepanuta jäetud desinformatsioonikampaaniatele ning viisile, kuidas vene rahvalt röövitud miljardid dollarid on on liikunud läbi Lääne finantskeskuste. Sellest veel ei piisa, ent suund on julgustav.
Muutused on käimas ka internetis. Arvutite ja võrkude eest vastutavaid inimesi sunnib turvalisusesse tõsisemalt suhtuma kriminaalvastutusele võtmise, tsiviilvastutuse, õigusloome, osanike murede, tarbijasurve ja ühiskondliku tsensuuri kombinatsioon. Nende jaoks, kel on aega, energiat, raha ja enesedistsipliini, on saadaval head küberturvalisuse alased lahendused.
Mõlemal juhul oleme tegutsema asunud kohutavalt hilja ja oleme mitmeti haavatavad. Selleks, et Euroopa ja USA ka tegelikult Vladimir Putini Venemaast lähtuvat ohtu tõsiselt võtma hakkaksid, läheb vaja suurt valusat šokki. Meie halvasti välja töötatud ja kehvalt valvatud arvutid ja võrgud jätavad kurjategijatele, spioonidele, vembumeestele ja paariariikidele ka edaspidi meie kahjustamiseks suure tegevusruumi.
***
Edward Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.
