Kalle Muuli: Mitte häbi, vaid provokatsioon

Vao pagulaskeskuse süütamine annab tõesti põhjust muretseda. Ohtu sattusid kümnete inimeste elud, aga veelgi masendavam on, kui hõlpsalt muutus ühe-kahe provokaatori kuritegu massimeedias kogu rahva kuriteoks, meie kõigi süüks ja häbiks.

Me ju peaksime veel mäletama, mis asi on provokatsioon. Peaksime ka mäletama, kuidas provokaatoriga käituda ja provokatsiooniga toime tulla. Laulva revolutsiooni ajal oli tavaline, et rahvakoosolekule poetas end ka mõni KGB käsilane, kes kandis vaenu õhutavat plakatit ja kutsus üles vägivallale. Vahel kallati mõnele monumendile punast värvi, soditi seintele haakriste ja nõdrameelseid hüüdlauseid, vandaalitseti kalmistul ning püüti esile kutsuda kaklusi vene ja eesti koolilaste vahel. Just nimelt koolilaste vahel, sest lastega oli hõlpsam manipuleerida kui täiskasvanutega.

Provokatsioone kardeti ka tol ajal. Arvati, et okupatsioonivõim võib neid ära kasutada rahva vabaduspüüdluste veriseks mahasurumiseks. See polnud asjatu hirm, sest varem oli sageli nii tehtud. Provokaatoreid vihati ja põlati, aga mitte kunagi ei laiendatud nende tegusid kogu rahvale. Vastupidi. Provokaator polnud „meie”, provokaator oli vaenlane. See oli väga selge veelahe. Nüüd aga loeme ajalehtedest ja kuuleme isegi mõne riigijuhi suust, et Vao pagulaskeskuse süütamine on kogu meie rahva süü ja häbi.

Täna on piinlik olla eestlane – nõnda pealkirjastas oma arvamusloo Vao pagulaskeskuse süütamise päeval Äripäeva toimetaja. Küllap sai ta oma piinlikkustundele innustust presidendilt, kes teatas, et tal on häbi ja piinlik lugeda Vao pagulaskeskuse süütamisest.

Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas läks veelgi kaugemale. Tema käsitluses sai Vao keskuse välisfassaadi põlengust „Meie oma kristalliöö”. Pagulasi nimetas ta Natsi-Saksamaa kuritegudele viidates Eesti juutideks ja Vao põlengu kujuteldavaid tagajärgi ajalooliselt kohutavaks.

Paljude kommentaatorite ja isegi mõne meie riigijuhi püsimure paistab olevat, mida arvatakse meist teistes Euroopa pealinnades. Kui aga kuskil kümme ruutmeetrit seina söestub, siis on see kohutav või lausa ajalooliselt kohutav. Mitte selle pärast, mida me ise sellest arvame, vaid just sellepärast, mida arvatakse sellest Brüsselis ja Berliinis.

Terve Euroopa on täis sõjapõgenikke, iga päev leiab paljudes ELi riikides aset kümneid konflikte sisserändajate ja kohalike elanike vahel, ka selliseid, millesse peavad sekkuma riigijuhid. Isegi Saksamaa kantsler Angela Merkel pidi möödunud kuul sisserändajate kaitseks oma kodumaal väga kurja häält tegema.  

Vao keskuse põleng ei paista sellel taustal millegagi silma. Aga kui paaril  hüsteerilisel kommentaatoril õnnestub see ristida Eesti kristalliööks, siis saab sellest tõesti eriline sündmus.

Kristalliöö oli inimsusvastane kuritöö, osa genotsiidist, mille pani toime Saksa riik. Paaril 1938. aasta novembriööl hävitati Saksamaal ja Austrias kümnete tuhandete juutide kodud ja vara, tapeti ligi sada inimest. Seda tegid miljonid sakslased natside sõjaväestatud rünnakrühmade eestvedamisel ja riigijuhtide otsesel mahitamisel.

Mida on meil sellele vastu panna? Vao pagulaskeskust ei süüdanud eesti rahvas. See ei ole Eesti riigi ja rahva kuritöö. Vastupidi, see on kuritöö mitte ainult varjupaigataotlejate ja pagulaste, vaid ka Eesti riigi ja rahva vastu. Kui me paneme kas või imepisikese võrdusmärgi Vao ja kristalliöö vahele ning peame seda oma riigi ja rahva süüks, siis teeme just seda, mis oli provokatsiooni eesmärk. Selle asemel, et kokku hoida ja üheskoos provokaatoritele vastu astuda, allume provokatsioonile ning asume üksteist süüdistama rassismis, natsismis ja kõikides muudes surmapattudes, milles provokaatorite mahhitajad tahavad meid süüdistada.

Hämmastav, et laulva revolutsiooni ajal, kus meie saatus rippus sageli juuksekarva otsas, suutsime ka suurte ohtude ees rõõmsaks ja rahulikuks jääda, aga nüüd, kus meil on oma riik, satume iga väiksemagi ohu peale paanikasse ja käitume nagu hirmunud lambakari.