Salajõe elanikud on aastaid võidelnud uue turbakaevanduse vastu. Keskkonnamõju hindamise aruande avalikud arutelud ei huvita üldjuhul eriti kedagi, Niibi omad toovad aga alati saali rahvast täis. Kohalike elanike survel on kaevandaja olnud sunnitud tellima lisauuringuid. Kui keskkonnamõju hindamise aruanne sai lõpuks heakskiidu, esitas külaselts selle vastu vaide.
Uue kaevandusloa saamine muudkui venib ja venib. Viimase piisana karikas on kohalikud hakanud raba kammima, leidnud kooritud ala ja kahtlustavad, kas pole kaevandaja asunud omapäi tegutsema, kui kaevandusluba ei saa.
Ühest küljest võib tunduda, et külarahvas haub vandenõuteooriaid ja võitleb tuuleveskitega. Tuuleveskitel on muidugi tükk tegemist: kaevandajal tuleb muudkui uurida lasta ja uurimise eest maksta, keskkonnaametil tuleb vaie läbi vaadata ja otsustada, kas lasta edasi uurida või anda kaevandusluba välja, keskkonnainspektsioon peab kaevuma dokumentidesse, mida väljastanud valdagi pole enam olemas, aga küllap võidab kaevandaja lõpuks ikkagi.
Teisest küljest on kindel, et rikkus selle Salajõe rahva kaevuvee, kes rikkus, turbakaevandus või miski muu, vesi on hukas. Salajõe rahva võitlus aga on äratanud üle-eestilist tähelepanu. Tartu ülikoolis juba arutletakse, et leiaks mõne huvilise magistrandi või doktorandi, saadaks Niibi rappa ja laseks välja uurida, mis seal õigupoolest lahti on. Kui kaevandajal pole muud huvi, kui tõestada, et kaevandamine vett ei riku, ja omavalitsusel pole raha, riigi veskid aga jahvatavad kole aeglaselt, siis jääb loota, et mõni teadlane lõpuks asja üles võtab, ja võitlus tuuleveskitega kannab lõpuks ka vilja.
Mäkra mängida lõputult ei lasta,tõde peab välja tulema.