2

Andres Ammas: Avatud nimekirjade poolt

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Valimised - Andres Ammas - VabaerakondProportsionaalne valimissüsteem, mis on Eestis kasutusel  juba 1992. aastast, on meid üsna hästi teeninud. Selles süsteemis on aga asju, mida tuleks ning saaks üsna kergesti paremaks ja arusaadavamaks muuta.

Praegu on neli viiendikku riigikogu liikmeist saanud kas isiku- või ringkonnamandaadi. Osa hääli jääb aga igas valimisringkonnas „üle” ja nende eest jagatakse nn kompensatsioonimandaate vastavalt sellele, kui palju nimekiri kokku hääli sai. Seda tehakse viisil, et riigikogu liikmeks saavad inimesed, kelle nimed on erakonna üleriigilises nimekirjas kõrgemal kohal. Pärast valimistulemuse selgumist nende järjekord ei muutu, seepärast nimetatakse sellist nimekirja suletuks. Kui nimed paigutatakse pärast valimisi ringi igaühe saadud häälte arvu kohaselt, on tegemist avatud nimekirjaga.

Riigikogu arutas 28. mail esimesel lugemisel Vabaerakonna eelnõu avatud nimekirjade sisseseadmisest riigikogu valimistel. Sama põhimõtet on toetanud sotsiaaldemokraadid, IRL ja EKRE. Keskerakond ja Reformierakond pole oma seisukohta veel välja öelnud. 

Kui see eelnõu seaduseks saab, pääseb riigikokku kandidaat, kes sai rohkem hääli, mitte see, kelle on erakonnakontor ettepoole paigutanud. Seejuures arvutatakse välja kogutud häälte protsent ringkonnakvoodist. Nii saavad enam-vähem võrdsed võimalused 13 mandaadiga Harju-Rapla piirkonna ja 5 mandaadiga Lääne-Virumaa kandidaadid.

Avatud nimekirja vastased on öelnud, et suletud nimekirja puhul pääsevad parlamenti ka need tublid ja töökad kandidaadid, kes on avalikkusele vähem tuntud, ja tulemus saab parem. Tõsi, kompensatsioonimandaadi ja mitte kuigi suure häältearvuga on oma poliitikuteed alustanud nii Mart Nutt, Jürgen Ligi kui ka Sven Mikser. Sel sajandil on aga praeguseni kehtivat seadust kasutatud pigem selleks, et upitada mitte kõige töökamaid ja nutikamaid, vaid eeskätt kõige ustavamaid parteisõdureid. Kes üleüldse on pädev otsustama, kes on „parem” ja kes „halvem” rahvaesindaja? Ainult valija.

Avatud nimekirja puhul peab kandidaat eelkõige iseenda eest väljas olema, sest ta ei võistle mitte ainult teiste erakondade kandidaatidega, vaid ka erakonnakaaslastega. On kindlasti ausam, kui see võistlus toimub valijate häälte pärast, mitte tagatubades. On ka muretsetud, et erakonnad saavad vähem kaasa rääkida tulevase fraktsiooni kujunemises, ei pruugi kujuneda ühtset meeskonda jne. Ent just avatud nimekirja kaudu jõuab riigikokku rohkem sõltumatult, lausa isepäiselt mõtlevaid saadikuid, kes ei nõustu olema osake kummitemplist. 

Väitlusel avatud ja suletud nimekirjade üle on pikk ajalugu. Riigikogu stenogrammist võib jälgida, kui kirglikult seisis 1994. aastal avatud nimekirja eest näiteks veendunud liberaal Tiit Käbin. Kui 1990ndate alguses soosisid just uued värsked tulijad süsteemi, mille kaudu oli võimalik edutada noori ja avalikkusele veel vähetuntud inimesi, siis sajandivahetusel hakkas tollane Isamaa kõnelema juba avatud nimekirjadest.   

Riigikogu eelmises koosseisus algatasid avatud nimekirjade seaduse nii Andres Herkel, Tõnis Lukas kui ka Juku-Kalle Raid, kellega liitusid tasapisi nii ülejäänud IRL kui ka sotsiaaldemokraadid. Kummalisel kombel ei väljendanud nn liberaalsed erakonnad tookord oma vastuseisu avalikult, vaid asjaomased eelnõud jäeti lihtsalt lõputult ootele põhiseaduskomisjoni lauasahtlisse ja Toompea suurde saali neid otsustamiseks ei toodudki. Loodame, et seekord läheb paremini. 

Kui suurel määral muutuks parlamendi koosseis avatud nimekirjade rakendumisega?

Esimestel riigikogu valimistel 1992 pääses riigikokku kompensatsioonimandaadiga koguni 60 saadikut, 1995 – 52, 1999 – 46. Edaspidi muudeti valimiskorda nõnda, et senisest suurem osa mandaate jagati piirkondades ja viimasel kolmel valimisel on kompensatsioonimandaadiga ehk üldnimekirjast pääsenud riigikokku umbes viiendik saadikuist: 2007 – 26, 2011 – 19, 2015 – 22 (arvestatud pole asendusliikmeid). Avatud nimekirja põhimõte oleks aga nende koosseisu tublisti muutnud: 2007 oleks vahetunud 20, 2011 – 13 ja 2015 – 17 riigikogu liiget. Nõnda võib öelda, et valijate tegelik tahe oli hoopis teistsugune kui valimistulemus. 

Maailmas on palju valimissüsteeme, mis tunduvad nendega harjunud valijale õiged ja õiglased. 25 Euroopa Liidu liikmesriigist, mille valimissüsteemi saab meie omaga võrrelda, on aga koguni 17-s nimekirjad parlamendivalimistel avatud. (Prantsusmaal ja Suurbritannias on enamusvalimised, kus ringkonnast saab edasi ainult üks võitnud kandidaat.)

Mõelda välja valimisseadus, mis valijate tahet täiuslikult arvestaks, pole võimalik. Näiliselt lihtsad lahendused (jagada kõik mandaadid ringkondades või moodustada üks üle-eestiline valimisringkond) võivad viia hoopis soovitule vastupidisele tulemusele: ausa konkurentsi vähenemisele. Eestis kompromissina sündinud kombinatsioon isikuvalimisest ja erakondade nimekirjadest pole halb, kuigi võib õigustatult küsida, miks praegu tohivad oma nimekirju esitada ainult erakonnad. 1990ndail olid lubatud ka valimisliidud.  

Miks peab suletud nimekirjade avamisega tegelema just praegu? Järgmiste valimisteni on küllalt aega ja uue süsteemiga jõuavad harjuda nii erakonnad kui ka valijad.

Andres Ammas,

riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Aksel Eisenschmidt
Aksel Eisenschmidt

Olen alati avatud nimekirju pooldanud. Jääks ehk vähemaks neid häältepüüdjaid kes ei kavatsegi oma soojalt kohalt lahkuda. Kui veel lisada presidendi otsevalimised, siis saaks rahvas valitsuse, mida ta väärib, mitte slleise, mis kuluaarides kokku lepitakse.

kodanik
kodanik

ammu oleks aeg see kord sisse viia. Iseenesest on ju normaalne, et valituks saab ikka see, kes saab rohkem hääli. Paljud valijad usuvad, et nii ongi kuid süsteemi lähemal tundmaõppimisel selgubki tobe tõsiasi, et riigikogust võivad jääda välja tubli saadikukandidaadid keda valijad tahaksid riigikogus näha aga partei tagatubade nimekirjade alusel saavad sisse tuimad nupuvajutajad. Ja kusjuures mitte ainult üks kord. Kui Vabaerakond selle asja ära teeks/võtaks vedada, siis ainuüksi sellise asja eest on nende olemasolu enam kui õigustatud.

wpDiscuz