Jüri Saar: Trahvide tõstmine on läbikukkumisele määratud

Kuritegevus ja selle kontrollimine on poliitiliselt tundlik teema, milles peitub palju ahvatlevaid võimalusi ja paraku ka mitmeid ohtusid. Ühest küljest on hea poliitilisi plusspunkte koguda, kui lubada «kurikaeltele valu anda, pätile malka, politseile palka», nulltolerantsi jms. Teisest küljest aga võib siin valdkonnas kergelt vääratada, kui ekspertide hoiatustele vaatamata pill lõhki ajada. Nii juhtus omal ajal korruptsioonimõõdikutega, mis tõi lõpuks kaasa valitsuse tagasiastumise, kirjutab Tartu ülikooli kriminoloogia professor (Vabaerakond) Jüri Saar.

Nüüd, aastal 2015 on valitsuskoalitsiooni koosseis mõnevõrra muutunud, aga samad koalitsioonikaaslased on jälle kord valitsuses. Praegusel korral võeti ette plaan suurendada trahvide päevamäära 2,5 korda, tuues põhjenduseks nii õiguskuulekuse suurendamise kui ka asjaolu, et juba kümme aastat pole trahvimäärasid suurendatud. Eesmärkideks pakuti nõnda üheaegselt inimeste käitumise muutmine ja täiendavate vahendite leidmine riigikassasse.

Kas on üldse võimalik mõlema eesmärgi koos saavutamine? Juba esmane analüüs toob välja eesmärkide vastuolud ja täitmise võimaluse ilmselge ebarealistlikkuse.

Mullu määrati Eestis näiteks liiklustrahve 15 miljoni euro eest. Ideaalses Exceli-maailmas suureneks see summa edaspidi ligi 40 miljonini, kui poliitikutel õnnestuks survestada trahvijaid määrama karistusi võimalikult sageli. Selleks tuleks piirata olulisel määral politseinikele antud otsustamisvabadust ja sundida neid administratiivsel viisil nii sageli kui võimalik määrama suuri trahve. Niisugune suund oleks ilmselges vastuolus meie senise politseireformi vaimuga, kus politseinikku nähakse kogukonna liikmena, kaasajana, abistajana, mitte ähvardaja ja hirmutajana. Trahvide pretsedenditu kasv ei ole kooskõlas Eesti tegeliku elatustaseme ja palkadega.