Eesti Rahvusarhiiv pakub oma blogis huvitava arhivaalina lugeda Hanila-Varbla pastori Leopold Rinne kirja 1868. aastast.
1867.-69. aastal oli Eestimaal suur näljahäda, mis tõi kaasa rängima demograailise tagasilöögi siinmail kogu 19. sajandi jooksul, kirjutab blogis ajaloolane Kersti Lust. Näljakriis, mis sai alguse kahest ikaldusaastast 1867-1868, saavutas haripunkti 1869. aastal.
Kriis oli sügavaim Läänemaal, kus ka väljarändamisliikumine kõige ähvardavamad mõõtmed võttis. Nälginud, töö, maa ja vara kaotanud inimesed lootsid Venemaale välja rännates näljahädast pääseda. 1863. aasta passiseadusega oli Venemaale asumine hõlpsamini teostatavaks saanud, kuid 1868. aasta piirangute kehtestamisega pandi see ajutuiselt seisma.
Kirjas Eestimaa hädaabikomitee sekretärile Oskar Riesmannile 21. oktoobril kutsub pastor Rinne väljarändamisele seatud piiranguid tühistama. Seda hirmust, et äkki tuleb ka väljarändajaid näljaajal toetada, samal ajal kui siiajäänute seas olevat niigi palju abivajavaid vaeseid. Ahastades kirjutab ta, et "kui peaks tõesti jääma selline olukord, mille eest Jumal meid armulikult kaitsta on tahtnud, et liikumisvabadust lubanud riigiseadus väljarändajatele ei kehti ja nad kõik jälle oma koduvaldadesse tagasi saadetakse, siis ootavad meid metsikud ja armetud olud, mille tagajärgi on raske ala hinnata ja mis ilmselt toovad paratamatult kaasa paljude inimeste näljasurma. Kuidas aidatakse toime tulla inimestel, kes on kõik maha müünud, sillad oma järel põletanud ja oma elu siin maal võimatuks teinud, kes tuuakse vastutahtsi tagasi ning nõutakse, et neid, kes ei liiguta kätt ega jalga, aidatakse ja toidetakse."
Veel kurdab Rinne kirjas selle üle, et vili ei ole veel laevaga Virtsu jõudnud ja peaaegu kusagilt polevat kartulit osta. Läkituse lõpus märgib pastor, et edasi kirjutamiseks on ta liiga väsinud.
Pikemalt saab kirjast, pastor Rannest ja tollastest oludest Lõuna-Läänemaal lugeda Rahvusarhiivi ajaveebist
Küll see näljahäda siia tagasi tuleb, praegu veereb vanker täiskäigul igatahes sinna suunda!