37

Aidi Vallik: Õigus olemas olla

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Üsna pikka aega juba on meie ajakirjandust täitnud suuremahuline poleemika arutlusel oleva kooseluseaduse ümber, kirjutabkirjanik Aidi Vallik (pildil).

Aidi VallikOlen selle algusest peale mõelnud, et mina küll sellest ei kirjuta. Sest mis ikka kirjutada, kui tegemist on nii loomuliku asjaga, et ausalt öeldes imestasin, miks meil juba varem sellist seadust ei ole. Viimane aeg ju, et seadust ajakohastataks ja tuldaks järele tänapäevastele elunormidele.

Nii polnud minule šokk mitte kooseluseaduse eelnõu, vaid hoopis selle vastustamiseks tekkinud liikumine, suhtlusrühmad, pöördumised ja mis/kes kõik veel, kes näevad kooseluseaduses pöördumatut ohtu ühiskonna alustaladele, eesti perele, kogu meie järeltulevale põlvele ja nii edasi. Mina ei saa aga ikkagi vaiki olla, vaid hakkan oma sõnu sööma.

Nimelt ei näe ma küll kuidagi, et kooseluseaduse tulemusena sünniks maailma rohkem homoseksuaalseid inimesi või et abieluinstitutsioon sellega oma väärtust kuidagi kaotaks. Pigem näen, et see seadus õpetab meid rohkem aktsepteerima inimeste ja nende suhete erinevusi, nendega kõrvuti elama ilma neid maha tampimata, alavääristamata, halvustamata, keelamata. See annab ka juriidilise eluõiguse sellele, mis nagunii meie maailmas juba olemas on, õigupoolest on alati olnud ega tee kellelegi kurja.

Mulle on viimasel ajal korduvalt meelde tulnud üks lugu, inimese kiri, millele toetudes kunagi telesaadet sai tehtud. Sügaval nõukaajal surnud maakohas üks suhteliselt eakas traktorist, nelja lapse isa. Nagu tookord sageli, pestud ja seatud surnu korda kodus. Pesijaile selgus aga, et… tegemist oli naisterahvaga. Ema oli seal peres surnud juba kümmekond aastat varem, lapsed kõik olid „isa“ surma ajal täiskasvanud, endilgi juba lapsed. Külarahvas, lapsed – keegi polnud kunagi midagi isegi aimanud. Võib-olla kahtlustanud, aga seda me ei tea. Ka dokumendid olid sel inimesel meesterahva omad, sõja ajal tehtud. Kes ta tegelikult oli – keegi ei tea. Ka lapsed mitte, kellele jäi sellest sündmusest palju painavaid küsimärke õhku hõljuma.

Sel ajal oli homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav, selle eest pandi kinni. Loomulikult oli ka ühiskond sedasorti erinevuste kohapealt palju sallimatum kui praegu. Sellistel inimestel polnudki muud võimalust, kui elada „kapis“, varjata oma identiteeti või salata maha oma isiksust. Aga see on õigusteta inimese elu. Ja nagu ma sellest loost nägin, ei puudutanud selle traagika mitte ainult seda üht paari, vaid ka seal peres kasvanud lapsi, kelle eest olid vanemad samuti tõde varjanud. See oli nende valiku toonane hind.

Teine valik oleks olnud kinni minna, kolmas valik elada üksiku ja vallalisena (või peagi lahutanuna) üksildast ja kurba elu.

Ärme unustame, et sel ajal põlastati ka vanatüdrukuid ja vanapoisse, sest ainus aktsepteeritav kooseluvorm oli registreeritud abielu. Ometi on vanatüdrukud ja -poisidki kogu aeg olemas olnud. Mis põhjused selleks statistiliselt olid – taas keegi ei tea. Seega ei saa ka mina praegu väita, et nende ridades leidus kindlasti protsentuaalselt suhteliselt palju homoseksuaale. Aga see on võimalik. Isegi tõenäoline.

Tänapäevaks on elu muutunud. Suhtumine on siiski paljuski tolerantsem, inimest, tema eneseväärikust, inim- ja kodanikuõigusi väärtustavam. Ma ei leia ühtki põhjust, miks peaks veel 21. sajandil eri hinnanguil 1–5 protsenti elanikkonnast olema osast kodanikuõigustest ilma jäetud. Või miks peaks ülejäänud osa inimesi arvama, et „neile teistele“ loetud õiguste andmine võrdub tolle esimese osa õiguste piiramisega.

Ilmselt on seegi reaktsioon normaalne. Peaaegu samasisulist retoorikat on maailm näinud-kuulnud varemgi ajal, mil võideldi naiste valimisõiguse, tööliste õiguste ja mustanahaliste õiguste eest. Kõik need pidid väidetavalt elu hukka ajama, aga on vastupidi osutunud just seda edasiviivaks ning demokraatiat arendavaks.

Kannatajaks on nende muutuste käigus jäänud muidugi need, kes enne nautisid tolle oma õiguste eest võitleva grupiga võrreldes privilegeeritumat seisundit, olgu moraalselt või materiaalselt (pidades viimase all silmas nt töölisliikumise tulemuseks olnud olulisi lisakulusid töösturite taskust).

Nii on täiesti arusaadav, miks terve suur hulk inimesi klammerdub ahastusega oma „paremusse“, piiblisõnasse ja justkui suuremasse õigusesse inimene olla. See kõik on normaalne ja inimlik, täpselt nagu seegi, et elu läheb ikka edasi. Kui mitte seekord, siis kümne–paarikümne aasta pärast jõutaks ikkagi erisuguste kooselude juriidilise tunnustamiseni, kui need maailmas, sh Eesti riigis olemas on. Küllap nad on.

Aidi Vallik, kirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
jah-ile
jah-ile

kui su omad lapsed või lapselapsed sellise asja küüsis on, kas sa siis ka pilkad

Jah,
Jah,

olen täiesti nõus selles Leidaga,et armastus ja armumine on väga hull haigus.Olgu siis eri- või samasoolised,ikka üle mõistuse “haiged”!

Leida
Leida

Tüpsustan oma lauset, vanatüdrukuks ja vanapoisiks olemine ei ole haigus, kuid homoseksuaalsus on.

CPS
CPS

Kui tunned,et pead ennast sundima ja tugevasti pingutama,jäta kogu asi katki.Aga kui tunned ennast avatuna,tugevana,positiivsena ja innukana,võid jätkata.

härra,
härra,

tehke selfit peegli ees,ha-haa!

to+55
to+55

Loe Issameiet!

55
55

Tõesti või, kas keegi soovib et selle teatud seltskonna suguorganid enam ei jäigastuks ja kokku kuivaksid?

to 55
to 55

jah,teeme sust veel superhomo ja pesumaja pealiku!

55
55

Võtan seda kui ähvardust ja kas nüüd tuleb mul pöörduda vastavate organite poole?

55
55

Kui kommude ajal ülistas teatud liik inimesi proletarjaadi diktatuuri, siis täna sarnane seltskond omasooihalust. Vanasti olid kõik seltsimehed – täna räägib see seltskond sooneutraalsusest. Kommunistid saatsid meid siberisse -kas euro liit hakkab normaalsied inimesi koonduslaagrites ümber kasvatama? Aga noh “aastad mööduvad, tuuled pöörduvad…”. Üheksakümnendatel osutus enamus kommuniste redisteks(pealt punased, seest valged) ja nende endi väitel veel vabadusvõitlejateks, nad nimelt olevat õõnestanud nõukogude korda seestpoolt.Kui see jama mõne aja pärast läbi kukub kas siis artikli autor ja tema mõttekaaslased osutuvad samuti “redisteks”?

Mari
Mari
Tõenäoliselt oli ühiskonnal sama raske vastu võtta naiste valmisõigust (“Tahad jalgrattaga sõitma õppida, äkki tahad veel valima ka minna!”) või abielu lahutamise lihtsamaks muutumist 🙂 Seaduse eelnõu on minu arust natuke kipakas ses suhtes, sealt on välja jäetud faktilise kooselu reguleerimine (mis nii mõneski Euroopa riigis on reguleeritud, k.a meie ihaldatavas Soomes), just see on asi, mida oleks hädasti vaja. Samasooliste paaride adopteerimisega on ju ka nii, et saab adopteerida partneri last ning sedagi vaid siis, kui koos elatud vähemalt aasta (registreeritult). See on hoopis midagi muud, kui võtta võõras laps lapsendada. Lõppkokkuvõttes mis on lapsele parem: kas see, et… Loe rohkem »
Oh elu eluke
Oh elu eluke

Minul pole selle kooselu seaduse vastu midagist- suured inimesed, ise teavad millega riskivad, aga see adopteerimise värk, on küll segane. Väike hing on eriti tundlik… iga haavamine jätab jälje. Kõik saab alguse lapsepõlvest nagu need hingeteadlased püüavad meile selgeks teha. Ja seda “viga” on juba raske parandada, sest ega see kurjus sellepärast veel kadunud pole kui seadus on välja antud.

wpDiscuz