Kakskümmend aastat tagasi tehti Haapsalus midagi sellist, mida polnud Eestis veel nähtud – linna kõigile kolmele sissesõiduteele paigutati politsei- ja kaitseliidu ühispatrullid ning linn „keerati lukku”.
Eesti vabariik käis kolmandat aastat ja jõuvahekorrad olid veel paika loksumata. Kuritegevus kasvas – vargused-ärandamised ning ettevõtjaid maksustavad „kantpead” oli elu igapäevane osa. Ka kuritegevuse ohjeldamiseks kasutati toona hoopis teisi, kohati jõhkramaid meetodeid kui tänapäeval.
1994. aasta aprilli lõpus tuli toonane Lääne prefekt Vahur Kivistik päevavalgele teatega, et kui linnavolikogu kiidab heaks Haapsalu Korrakaitse Fondi loomise, pannakse suveks kõigile peamistele linna sissesõiduteedele ööpäevaringsed politsei- ja kaitseliidu ühispatrullid ehk teisisõnu keeratakse linn lukku.
Linnavolinikud andsid heakskiidu. Fondi loomiseks eraldas volikogu 50 000 krooni. Linnavalitsus lisas midagi ka oma reservist. See oligi kõik, seepärast loodeti ettevõtjate annetustele.
„Pole saladus, et linnas on esinenud väljapressimisi, mis on saadetud ähvardustest, et kui ei maksa, võib midagi juhtuda,” kirjutas Haapsalu linnavolikogu esimees Ülo Uluots Lääne Elus, kutsudes firmasid korrakaitsefondi panustama. „Iga firma juht peab tegema valiku – kas maksta väljapressijatele või neile, kes on kohustatud ja võimelised teda kaitsma,” jätkas Uluots.
Prefekt Kivistik selgitas avalikkusele patrullide põhimõtet: „Kõik on pikemalt rääkimatagi selge. Kui autod ja inimesed fikseeritakse, jääb palju kuritegusid – auto- ja korterivargusi – vähemaks. Ka kantpeadel pole linna nii palju asja.”
Paljude korterivarguste taga olid gastrolöörid ehk sissesõitnud vargad ja prefekti hinnangul on vargal psühholoogiliselt raske kaks korda politseikontrolli läbi teha, olgu ta nii karastunud kui tahes.
Korrakaitsefond aitas politseid autode ja rahaga. Suurem mure oli inimeste leidmisega. Kivistik kutsus ajalehe kaudu mehi tööle, ennekõike tööta maamehi, kes saavad vahetustega töö kõrvalt ka oma majapidamist korras hoida.
Patrullide töö polnud kerge, sest tipptunnil läbis Tallinna maanteed 200 autot tunnis – mõlemas suunas.
„Järjekordi me tekitama ei hakka ja Poola piiri ehitama ei hakka,” lubas prefekt.
Linn keerati lukku
6. juunil 1994 kell 14 asusidki Haapsalu kolme sissesõidutee äärde patrullid, mis koosnesid ühest politseinikust ja kahest kaitseliitlasest. Postid pandi välja Rohuküla poole viival Kiltsi teel, Lihula maanteel ja Randsalus. Kuu aega hiljem viidi see Uuemõisa sirgele – nii häiris see vähem Haapsalu ja Uuemõisa vahelist liiklust ning kontrollida sai ka Uuemõisa Sporthotelli külalisi.
Patrullidel oli ööpäevas kolm kaheksatunnist vahetust. Patrullide esimest tööpäeva kirjeldas Lääne Elus Lehte Ilves: „Ägedalt läks töö lahti Lihula maanteel Valgevälja teeristis, Hiiumaalt tulnud vanapapil polnud ette näidata ühtegi dokumenti.”
Mööda sõitvad autojuhid olid silmanähtavalt elevil ja mõni olevat olnud isegi solvunud, et teda peatati. Kohalikud, keda kinni peeti, kiitsid selle heaks, kuid võõrad olid politseiautot ja relvastatud kaitseliitlasi nähes närvis.
Esimesel päeval tegi politsei ka esimesed trahvid. Näiteks halli Chrysleriga sõitnud mees sai 25 krooni trahvi liikluskindlustuse puudumise eest ja pidi ootama, kuni Tallinnast järele kontrolliti, kas dokumendid on õiged. Autojuht oli aga rahumeelne: „Ehitame ise siin Haapsalus, hea, kui kõik rahulikult läheb.”
Korrakaitsefondi annetuste otsa tegi lahti Lauri Laubre, kes oli just avanud Haapsalus ööklubi Africa. 5000kroonist annetust põhjendas Laubre sellega, et kindlasti toob ööklubi korrakaitsjaile muret juurde.
Tippadvokaat ja surnud küülik
Elevus asendus kiiresti harjumusega ja patrullijailegi hakkasid kohalikud autod meelde jääma. Põhjuseta neid enam kinni ei peetud.
Pärast esimest kuud arvasid kohalikud, et kohati kipuvad kontrollijad liiga agarad olema – mõnda autot kontrollis sama patrull kümneminutilise vahega. Arvati sedagi, et vanainimesed ja autod, milles on väikesed lapsed, võiks patrull rahule jätta.
Mõni kurtis, et noored politseinikud ei oska suhelda ja peavad end liiga tähtsaks.
Kõige enam ütlemist oli esialgu selle üle, kas kaitseliitlased ikka tohivad autosid kontrollida, kuigi prefekt oli meestele selle kohta ka paberi välja andnud. Üks vaidlejaid oli tol ajal tuntud diskor Margus Turu.
Oli aga ka vastupidist suhtumist – Austraalia eestlastest vanapaar heldis kaitseliitlasi nähes sedavõrd, et palus luba nendega koos pilti teha.
Ajapikku harjuti patrullpostidega. „Rutiinne hall töö. Isegi võõrad teavad, et Haapsalus on politseipostid, seeärast on kõigil dokumendid korras, turvavööd kinni, ülevaatused tehtud,” ütles tol ajal tuntud ja kardetud liikluspolitseinik Eda Siiboja.
Pisirikkujate kõrval tõid valvajate ellu eredamaid hetki Pullapää jäägrid, kes olid küll aasta varem toimunud kriisi järel üsna vaikseks jäänud, kuid aktiveerusid pärast seda, kui Kaitseliidu ülem Johannes Kert nad keset suve ootamatult laiali otsustas saata.
Politsei teadis rääkida Tallinna tippadvokaadist, kes oli kuulsaks saanud maffiategelaste kaitsmisega. Mees istus Haapsalus Lossiplatsil autos, sõi ja jõi ning jättis sodi sinnasamasse maha. Korrapidaja andis patrullile mehest märku ning kolme minuti pärast peeti advokaat kinni ja toimetati Lossiplatsile tagasi enda järelt koristama.
Kõige tõsisem intsident patrullide vastu oli aga ööl vastu 19. augustit, mil kell 3.15 plahvatas Kiltsi tee postil seisnud villise pagasiruumis granaat. Autos olnud politseinik ja kaitseliitlane jäid terveks, kuid auto tagaosa sai tugevasti kannatada. „Linn lukku” leidis oma esimese ohvri – hukkus auto pagasiruumis olnud küülik.
Lõhkekeha visati autosse 4–5 meetri kauguselt metsaservast. Politseikoer võttis jäljed üles, kuid kaotas need ja süüdlane jäi leidmata.
Kui alguses pidi postid teedelt ära korjatama 1. septembril, siis intsident granaadiga sundis valveaega paari nädala võrra pikendama.
Tibude lugemise aeg
Linnaluku tulemustest kirjutati ajalehes igas kuus. 13. septembril, mil patrullid tegevuse lõpetasid, sai prefekt Kivistik raporteerida: kuritegevus vähenes 15 protsenti, ühtegi suuremat korterivargust, mis viitaks gastrolööridele, selle aja jooksul linnas toime ei pandud.
Kui varem ärandati Haapsalust üks auto kuus, siis nüüd üritati linnast ärandada kaht autot, need aga saadi kätte. Ühel juhul polnud omanik ärandamist märganudki, kui auto juba linnapiiril kinni võeti. Teise autoga ei julgenud ärandajad linnast välja sõita, vaid see jäeti Valgevälja karjääri lähedale.
Mis puudutab nn kantpäid, siis nende kohta ütles Kivistik: „Seda ei saa protsendiga mõõta, kuid on tunda, et asjad on paremaks läinud.”
Teateid linnas ringi liikuvate „kantpeade” kohta, kes firmasid maksustasid, patrulli ajal politseisse ei jõudnud.
Linnapiirilt tabati ka suure kaliibriga kurjategijaid, kes anti keskkriminaalpolitsei hoolde, paranes liiklusdistsipliin.
Trahviraha koguti kolme kuuga üle 40 000 krooni. Karistati peamiselt liikluskindlustuse ja autoülevaatuse puudumise pärast, aga ka turvavööta sõidu ja liigse kiirustamise eest, mõnel juhul ka politseiga ülbitsemise eest. Trahviraha läks korrakaitsefondi.
Näiteks juulis imestas politsei vanemkaadriinspektor Peeter Paesüld, et kahekümne päevaga on kontrollpostid peatanud 17 purjus juhti. „17 purjus juhti on püsiva kontrolli kohta liiga palju. Kui politsei peatab kuskil ootamatus kohas, pole ime, kui vahele jäädakse. Püsiv kontroll on olnud linnapiiril poolteist kuud ja ikka püüavad joobnud sellest läbi sõita,” rääkis Paesüld.
Pärast paari kuu pikkust pausi panid kohalikud ettevõtjad raha kokku, et patrullid jätkuksid. Taasalustati 15. novembril 1994.
Operatsioonist "Linn lukku" võttis osa ligi 80 meest. Kaitseliidu Lääne maleva liikmed said aktsiooniga tööd ja kogemusi ning uusi liikmeid. Ka politsei leidis oma ridadesse uusi töötajaid.
Fotod: Kaitseliidu arhiiv ja Arvo Tarmula
