3

Enriika Liiv: Kuidas me kogu perega Soome kolisime. 34. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Bürokraatia kahe maa vahel ehk Õppelaenu käendus

enriika1998 kolisin kohe pärast keskkooli lõpetamist Tallinna. Mõtlesin pisut ringi vaadata, tööd teha ja ehk ülikooligi minna. Elama asusin oma sõbranna Diana korterisse Lasnamäele. Olid ajad!

Minu esimene töökoht päälinnas oli Lasnamäe lõpus odavriiete ja muu nänni pood Hinnapomm. Ilmselt mäletab nii mõnigi, on ju Haapsaluski säärane olnud. Sealt sain endale esimesed uued tuttavad töökaaslaste näol. Üks neist asus ülikooli õppima. Mina hakkasin tema õppelaenu käendajaks. Aastaks. Siis muutus seadus ja kui oma käendust uueks õppeaastaks ei tühistanud, jätkus see järgmisel aastal automaatselt. Ja ülejärgmisel. Nii et käendaja olen muide seniajani, sest nagu aru saan, võeti lõpuks õppelaenu igal aastal ja seniajani seda tagasi makstud ei ole. Võlgnevus on umbes 1800 eurot.

Neiu endaga pole mul näost näkku kontakti juba umbes 15 aastat. Ehk on vahepeal olnud hetki, mil mulle kui käendajale on saabunud teade tasumata osamaksest, kuid see on sujuvalt lahenenud.

Eelmise kuu lõpus potsatas mu meilikasti digitaalne dokument, et tasumata laen läheb kohtusse. Mina, naiivitar, teades, et mul ühtegi võlgnevust pole, arvasin, et see on veidi üle nädala viibinud maamaksu tõttu. Tasusin kiiresti maamaksu ja kirjutasin digidokumendi saatnud prouale vastuseks: „Tere, maamaks on tasutud.”

Ühtlasi kirjutasin maksu– ja tolliametile midagi säärast: „Maamaks on tasutud. Kahenädalase hilinemise pärast polnuks küll tarvis sanktsioone rakendada.”

Proua, kel oli aukartustäratav e–postiaadress kohus.ee, kirjutas mulle vastuseks, et tegu pole maamaksuga. Punastasin. Eriti veel selle maksuametile saadetud kirja pärast. Teisalt rõõmustasin, et maamaks sai tasutud. Eestis elades sain kasutada maamaksuvabastust, kuid nüüd enam mitte.

Sõbralik proua helistas mulle tagasi.

Tuleb välja, et minu kunagine töökaaslane oli taas jätnud õppelaenu tasumata. Kaks kuud. Asi liikus kohtusse ja teavitati ka käendajaid. Kohtuproua ütles, et mul on õigus esitada vastulause, ning märkis, et ka võlgnik oli kohe ühendust võtnud. Seega oli lootust, et asi laheneb positiivselt. Proua täpsustas minu Soome aadressi ja ütles, et saadab mulle dokumendid posti teel.

Need jõudsid kenasti kohale ja mõne päeva pärast oli õppelaenu võtja ka uue makse graafiku sõlminud. Käendaja mure võisin unustada. Küll ainult korraks!

Nädal hiljem sain Soome kohtust teate, et mulle on tulnud Eestist teavitus õppelaenu tasumata jätmise kohta. Kuna olin Eesti poolega telefonitsi asjad korda ajanud, uskusin, et topelt pole vaja, ja järele ei läinud.

Paari nädala pärast tuli uus teavitus. Helistasime Soome kohtu kontaktisikule, kelle vene nime järgi oletasime, et ehk räägib ta ka vene keelt. Rääkiski. Minu soome keel jätab nimelt veel soovida. Eriti säärases terminoloogias.

Jekaterina selgitas lahkelt, et teavitusele tuleb ise järele tulla. Posti teel seda ei saadeta. Märkisin, et olen samad dokumendid posti teel kätte saanud. Temal info puudus ja mul lasus kohustus dokumendid siitki ära võtta.

Pakkisime siis lapsed autosse ja sõitsime Tikkurilasse meie piirkonna kohtumajja. Sain dokumendid ja voilą — oligi kõik!

Ärge kunagi hakake võõrale käendajaks, jäägu säärased teod vaid oma pere rüppe!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
neiu
neiu

Ootan juba huviga järgmist kogumikku “Kuidas ma perega Eestisse tagasi kolisin”.

Popol Vuh
Popol Vuh
Pigem peaks nende kirjatükkide pealkiri kõlama- “Kuidas me kogu perega Soome Vabariiki avastasime.” Ja seda ilma igasuguse irooniata, muideks. Tullakse ju Soomegi “teadmisega, mentaliteediga”, et küllap siingi käivad asjatamised, elu samamoodi, kui kodumaal. Ikkagi hõimurahvas, keel, kombedki sarnasevõitu. Aga võta näpust, ei ole see nii. Avastamisrõõmu võib jaguda pikkadeks aastateks. Julgen väita, et samamoodi, kui keskmik soomlane ei tea Eesti riigist, rahvast suurt midagi, ei tunne keskmik kodumaa eestlane soomlast ega Soome riiki. Või kuskohast taolised teadmised peaksidki tulema, kui põhjanaabrit väisatud lühiajalisel turismi, tööreisil, tehtud mustalt Kalevipoega, Lindatütart või pole sedagi kogemust. See omakorda ei ole üldjuhul takistuseks, olemast… Loe rohkem »
irw
irw

Ütleme nii,et bürokraatiast kahe maa vahel siin juttu küll ei olnud….see nagu rohkem miski mula.

wpDiscuz