Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau (pildil) kirjutab, et Swedbanki vabandus mõjub pigem osatamisena, toonitamisena, et ega me selles mõttetus linnas, kus isegi lennujaama ei ole, pangaäri ajada tahaks.
Hoiupanga, hilisema Hansapanga ja veel hilisema Swedbanki kontorid ja sularahaautomaadid kadusid maalt vaikselt. Sellest aastast jääb riigi suurima turuosaga pank tegutsema vaid maakonnakeskustesse. Kui keegi midagi ütleski kunagi külades olnud pangakontorite kaotamise vastu, siis ütles ta seda nii vaikselt või pööras meedia ta sõnumi sedavõrd groteskseks, et keegi ei kuulanud seda.
Nii sai segamatult toimetada. Optimeerida. Kulud kliendi kaela veeretada. Kui kodukülas panka pole, tuleb kuhugi sõita, see maksab. Kui Haapsalus raha vahetada ei saa, tuleb kuhugi sõita. Konkurentsi kadudes võivad teised teenusepakkujad hinda tõsta. Swedbanki üsna kõrge ametnik, Lääne-Eesti regiooni direktor Egon Jekabson võttis asja üsna täpselt kokku. Mitu lennukit teil tõuseb? Mitu kruiisilaeva väljub? Tõepoolest, isegi rongi ei lähe Haapsalust.
Panga peamaja töötaja vabandus mõjub pigem osatamisena. Toonitamisena, et ega me selles mõttetus linnas, kus isegi lennujaama ei ole, pangaäri ajada tahaks. Aga vabandage, et me selle kogemata ühe otsekohese töötaja suu läbi nüüd välja ütlesime. Andke palun andeks, et me nii otsekohesed olime.
Anname, Swedbank, anname! Küll andestame tammsaareliku praalimise, sajarublased varvaste vahel.
Kui äri on Tallinnas ja internetis, õppinud tööjõud Tallinnas. siis milleks pangakontor kusagil Haapsalus, Jõgeval või Paides. Kas nendesse kohtadesse lennata saab? Ei saa. Pangahärra vähemalt ei pea bussiga tulema.
See on õige, et kiirelt kasvav LHV omab vaid kaht kontorit. Sularaha ei võta neist vastu kumbki. See ongi panganduse tulevik — virtuaalkeskkonnas pakuvatad teenused. Käest kätte käivad räpased kupüürid ja kulunud mündid kuuluvad pigem kuhugi Balti jaama turu kanti. Pangandus, see on midagi puhast, las turvamehed mässavad pööblile mõeldud sularahaautomaatidega, härra maksab kaardiga. LHVl pole ka ühtegi sularahaautomaati. Miks see nii on, pole raske arvata. Ennekõike firmadele ja väga jõukatele eraisikutele suunatud alustavat äri tuleb täpselt fokusseerida, suurt kontorivõrku polegi vaja. Vajadusel saab neid asendada müügimeeskondadega.
Swedbank, kes Hoiupanga erastamisega sai kaasa ka kõik Nõukogude hoiukassa kliendid, päris paljud neist on elus ja siiani ustavad kliendid, on aga algusest peale ajanud rahvapanga äri. Suure kontorivõrgu ja universaalsete teenustega pangana on Swedbank teeninud kasumit.
Eks nad tahavad kasumit edasi teenida. Pangabuss pidi ka ringe Läänemaal koomale tõmbama, aga kui puhkes sularahaskandaal, mõtles pank kiiresti ringi. Iga kuu tehakse Haapsalu pangakontoris 500 sularahatehingut. Suurele pangale võib seda olla vähe, aga kohalikele inimestele tundub see mõnitamisena. Mis mõte on pangal, kus enam sularahas maksta ei saa? Polegi mõtet.
Kui riigi ja maakonna suurima turuosaga pank hõlmad vöö vahele paneb, siis pole elul väljaspool Tallinna ka enam mõtet. Kust võtab aga suur pank õiguse otsustada, et Haapsalus ei ole enam elul mõtet, aga näiteks Raplas või Rakveres on?
Kunagi oli hoiukassa igas külas. Nagu ka postkontor. Võib-olla on see Savisaare jonn, ilmselt ongi, sest Edgar juhtus olema majandusminister sel ajal, kui Eesti Post sai aru, et kontorivõrguga on asi hapu. Savisaar keelas riigifirmal postkontorite sulgemise. Külades pole enam ammu hoiukassat, vallavalitsusedki on kadumas, aga postkontor on.
Rahvas voolab pöördumatult maalt linna ja linnast Soome. Mõned inimesed on aga siiski veel alles nii Järva-, Jõgeva- kui ka Läänemaal. Paljud neist on ka kogu elu ustavad Swedbanki kliendid olnud. Sularahatehinguist loobumine mõjubki seepärast mõnitamisena. Et selle lennujaamata linna 20eurone nagu ei kõlbakski enam. Justnagu polekski raha.
nende mõtetega täiesti nõus.