Aivo Paljasmaa: Läti on tugev, Soome aga võimas!

Küll sai teisipäeva õhtul lätlastele kaasa elatud! Naabrite jäähokimeeskond kohtus kaheksandikfinaalis šveitslastega, kes mullu MMil said hõbemedalid.

Mängu lõpp ajas üsna närvi, sest šveitslased surusid meeletult, Läti juhtis 2 : 1 ja üheväravaline edu võis igal hetkel muutuda.

Lõpuks võtsid keskeurooplased väravavahi välja, et ühe lisamängija abiga viigistada, kuid lätlased nõelasid kaugelt tühja väravasse ja 3 : 1 võit tuli meie lõunanaabritele. Esimest korda on Läti jäähokimeeskond pääsenud olümpiaturniiri kaheksa tugevama hulka.

Veerandfinaalis ootas neid Kanada. Lehelugeja teab eileõhtuse matši tulemust, aga Lääne Elu oli selleks ajaks juba trükki läinud.

Kanada on suur ja võimas ja igal tiitlivõistlusel favoriidi seisust nautiv meeskond. Imet ootab muidugi iga lätlane, sest haruharva sünnib seda ka spordirajal.

Tegelikult on Läti aastakümneid kestev jäähoki kõrge tase juba ise üksjagu imestamist väärt. Ja milline kingitus on see fännidele, kes saavad kaasa elada oma lemmikute heitlusele maailma vägevatega.

Lätlane vahest ei pahanda, et eestlane ennast samuti fännipingi otsa peale sätib ja nende poolt hõiskab.

Naabritevahelised suhted võivad tihti üsna pingeliseks minna. Kui suurtel ja kaugetel hästi läheb, siis see nagu eriti ei loksuta. Kui aga üleaedsel hakkab hästi minema, tõmbaks keegi nagu raspliga südame alt läbi.

Igapäevaelus tunnistame aeg–ajalt isegi, et eestlane on kade inimene. Ju neid kadedaid tuleb ette igas rahvuses, aga ometi mõjub Tammsaare loodud vingameeste Andrese ja Pearu vägikaikavedu „Tões ja õiguses” meile nii iseloomulikuna.

Võib–olla mõni eestlane sooviski, et lätlane kaotaks. Nooremast peast oli siinkirjutajalgi kade meel, kui lätlasel hästi läks. Teistel võis hästi minna, aga lätlase edu tegi tusaseks. Tee siis ise paremini, kui naabri edu nii närvidele käib. Kui aga ei suuda, siis tunnusta võitjat. Kui sedagi ei suuda, hoia vähemalt mokk maas.

Balti ketis seisime kõik, suure maailma silmis väikesed rahvad, kolmekesi käsikäes. Seda enam peaks hea meel olema, kui üks meeskond meie kolme hulgast jaksab maailma suurtega sammu pidada. Läti meeskond oleks nagu ka Eesti ja Leedu esindaja.

Võib nuriseda, et mida me endid naabrite rõõmupeole sätime, jääb nagu kontvõõra mulje. Muidugi on see igaühe valik, kas olla suurriikide koondiste või väikerahva esinduse poolt. Aga Balti keti mõttest ja tähendusest pole see inimene siis tuhkagi aru saanud.

Nende ridade kirjutamise aegu algas Sotšis Soome soolo. Esmalt võitis nende murdmaasuusatamise sprinditeatenaiskond hõbemedali, seejärel meeskond koguni kuldmedali.

Samal ajal algas jäähoki veerandfinaal Soome ja Venemaa vahel. Venemaa läks 1 : 0 juhtima, aga õige pea vastas Soome kahe väravaga ja läks ette 2 : 1.

Hiljem juba 3 : 1.

Sport ei ole sõda, aga mängusõda on ta kindlasti. Meie põhja– idanaabrid pritsisid tuld ja tõrva. Nagu pärissõjas 74 aastat tagasi. Soome võitiski 3 : 1 ja purustas Venemaa muinasjutulise unistuse, et mängude viimasel päeval võidetakse jäähokiturniir.

Muidugi on venelastest kahju, aga pigem oled ikka väiksema ja lähedasema poolt.