Aivo Paljasmaa: Kui mäng kasvab sõjaks

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

paljasmaaOlümpiarõõm kaob, kui räige argielu endast märku annab. Kiievi sündmused, kus inimesed tänaval hukkuvad, on liiga tõsised asjad ja tobe oleks selles suhtes piiravate silmaklappide abil olümpiatelerit jõllitada põhimõttel „poliitika ärgu segagu sporti”.

Poliitika ja sport on ammuilma omavahel tihedalt põimunud, seda võib välja lugeda ka Sotši mängudest. Venemaa, täpsemini Kremli suurriiklik, ambitsioonikas poliitika avaldus juba mängude korraldusõiguste saamisel.

Pole mõtet tagasi ajada, et need on Putini mängud. Muidugi on, sest mängude areen on ju haruldane koht näidata suurriigi lõputut võimsust. Seda on Putin ka saavutanud.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) härrade seisukoht on selge, nende peamine mure on valida linn (sisuliselt riik), kes suudab nõutaval tasemel mängud ellu viia.

Sotši suutis. Muidugi pole see otseselt kellegi teise asi, palju selleks raha kulutati, aga sellega kaasnev gigantomaania peaks ülejäänud maailma siiski valvsaks tegema. Varsti pole peale paari suurriigi enam keegi võimeline mänge korraldama. Kas ROKi härrad tuleviku peale ei mõtle?

Kas need härrad tõesti ei näe, et olümpiamängud on muutunud liiga gigantlikeks, kriitiline piir on käes. Putin võib endale vastu rinda taguda: Venemaa ja mina (või vastupidi) saime hakkama! Venemaa praegune valitseja tunneb end üha enam üliinimesena ja see tendents süveneb.

Juba enne Sotši mänge oli Ukraina kriisiseisundis. Olukord Kiievis jättis mulje, et inimesed istuvad seal nagu püssirohutünni otsas. Kodusõda on inimestele alati võigas ja ränk üleelamine.

Ukraina on oma asendilt õnnetu saatusega riik. Neid ebaõnnestunud paigaga riike on muidugi teisigi, ka Eesti kuulub sellesse ritta. Tegelikult ei saa väiksem riik kunagi hooletuks minna, kui suur naaber midagi himustab.

Ukraina asub aga täpselt Ida ja Lääne piirjoonel. Praegused sündmused on riigi endagi pooleks jaganud. Lääne–Ukraina on läänemeelne, idapoolne osa vaatab aga Moskva poole. Nii on juba ajalooliselt välja kujunenud.

Putin on ennast ligi kuu aega sordiini all hoidnud ja pole Ukraina suunas nähtavaid–kuuldavaid avaldusi teinud. Pole aga kahtlust, et pärast pühapäeva, kui lõppevad Sotši mängud ja kui enam ei pea maailma silmis külalislahke võõrustaja rolli mängima, muutub ka Kremli isanda taktika. Järgnevad kindlasti jõulised avaldused Ukraina ja Euroopa Liidu suunas.

Ilusaid sõnu, mille taha peidetakse oma ambitsioone mõjupiiride laiendamisel, valdavad mõlemad suurjõud, nii Venemaa kui ka Euroopa Liit. Õnnetul ukrainlasel, kes püssikuulist verisena lamab Kiievi tänaval, on täielik õigus nad mõlemad põrgu saata. Oma riigijuhid muidugi takkaotsa. Aga nii on juba iidestest aegadest kombeks, et valitsejate ahnuse ja apluse maksavad alamad kinni oma verega.

Inimkond nagu ei õpiks oma vigadest. Tänapeäva poliitikas räägitakse palju tsiviliseeritud ja demokraatlikust elukorraldusest, peites lihvitud sõnade taha oma maailmavallutamise iha.

Sotši mängude eel räägiti palju terrorismiohust. Enne olümpiatule kustumist ei tohi veel kergendatult hingata. Tegelikult on Kiievi sündmused oma jälje üldisele meeleolule juba jätnud.

Kui mängude suurvõistluse areenil heitlevad kulla pärast Rootsi ja Venemaa ning kui selle kirjeldamisel tõmmata paralleel 300 aasta taguse Põhjasõjaga nende riikide vahel või hokimatš, kus jääl võitlevad Venemaa ja Soome ning me otsime võrdlust nende riikide vahel 74 aasta eest toimunud Talvesõjaga, siis on see eelkõige mõttemäng, mis intelligentses vormis võib ju rahuldustki pakkuda.

Kui aga Kiievis pauguvad püssid ja inimesed hukkuvad, siis näiteks seisavad Ukraina laskesuustajad Sotšis stardijoone taga vägagi segaste tunnete ja mõtetega. Olümpiamängud ja sport laiemalt on aeg–ajalt väga sõja moodi, aga tegelikult on see siiski sõda mängult.

Inimene armastab mängida, seda on igapäevaelu raskuste leevendamiseks hädasti vaja. Kas või selleks, et välja elada hinges aeg ajalt tekkivat vallutuskirge. Kahjuks tuleb tõdeda, et suurte riikide liidu või mõne suurriigi poliitiliste liidrite vallutamishimu ei lõpe mänguplatsil. Tuleb ka tunnistada, et nähtuse väljaravimiseks ei ole inimkond veel rohtu leiutanud.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments