Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli tunnistas intervjuus, et kohtus Sotši olümpiamängude ajal WADA juhiga. Seli kinnitas, et ei näe huvide konflikti selles, kui kuulub Eesti Antidopingu nõukogusse.
Vasaraheitjad ütlevad, et üle 60 meetri ükski normaalne inimene vasarat heita ei jaksa. Et kõik panevad dopingut. Teie tippmark on veidi alla 70 meetri. Kas dopinguta?
Mina ütlen, et Gerd Kanter on ehe näide.
Teie ei ole dopingut tarvitanud?
Ei ole. Aga tean sellest väga palju, sest peale spordifüsioloogia olen õppinud ka bioloogiat teise kõrgharidusena. Kaitsesin bioloogiakandidaadi. Võin rääkida kasvuhormoonist kõike.
Kas taastavaid vitamiine või midagi sellesarnast ikka võtsite?
Ei olnud midagi tollel ajal… Milleks dopingut kasutatakse? Organism väsib ning vajab taastumist.
Naissuusatajad, kes tollal Käärikul treenisid, Galina Kulakova ja Raissa Smetanina, sõitsid enne hommikusööki
40 km, 120 oli kilometraaž päevas. Kus on maht! Inimene ei taastu järgmiseks päevaks!
Milleks doping, mida sportlased Vene ajal hirmasasti paugutasid? Vasaraheitja Jüri Tamm kutsus kunagi külla Vene heitjate laagrisse Abhaasias, sealsamas Sotši kõrval. Saime sealseid olusid näha.
Inimesed tahtsid Uuralite tagant ära, aga nad ei saanud tol ajal väljakirjutustki. Ainus võimalus oli Moskva poole tulla spordiga. Siis pandi pimesi dopingut, ilma teadlikkuseta.
Praegu peame kogu aeg teadlikkust tõstma, näiteks Sudafed on jaanuarist juba dopingulehel. Toidulisandeid tuleb juurde pidevalt.
Ütlete, et ei tarvitanud dopingut. Aga mis aineid tollal manustasite? Tollal oli see lubatud, kuid kas oli selliseid aineid, mis praegu keelatud on?
Ainult polüvitamiine. Ega tollal keegi teadnudki, mida toidule juurde pandi.
Praegu on üks sportlaste vanuseklasse U23. Mina jätsin sellles eas juba tippspordi maha. Tegin oma 69 meetrit ära. Vasaraheitjad algavad 80 meetrist, mida ma selle 70ga peale hakkan. Olin NSV Liidus selle tulemusega 50. kohal. Perspektiivi ei näinud. Ainus, kus keelatud tarbimine oli, oli üliõpilasmaleva] meistrivõistlustel, kus Urmas Sukles komissarina söötis meile efedriini.
Mina olen selle hirmuõhkkonna vastu, mida WADA (rahvusvaheline antidopingu agentuur) külvab. Nad on nagu inkvisitsioon, tegutsevad väljaspool aega ja ruumi. Kas WADA ei saa oma tööga hakkama, kui nad pole kohe võimelised dopingutarvitamist tuvastama? Kuidas on EOK seisukoht, Teiegi käisite kaks kuud Eesti antidopingus luurel, huvide konflikt tekkis…
(Katkestab) Kus see konflikt tekkis?
Kuidas saab olümpiakomitee president minna Antidopingu nõukogusse?
Kes kaitseb sportlast? Olümpiakomitee peaks kaitsma. Kui Eesti Antidoping on EOK 100protsendiline tütarfirma, kas peaks seal toimuvast lehest lugema?
Sotši olümpiamängude ajal sain kokku kaks kuud töötanud uue WADA presidendi Craig Reediega. Rääkisin talle kõik need Eesti asjad ära.
Ta rääkis väga huvitavaid lugusid. Näiteks Jamaicas on Antidopingu nõukogus treenerid ja föderatsioonijuhid ning nemad ütlevad, kellelt proove võtta. Selline asi tekitab konflikte, sellised ei tohiks nõukogus olla. WADA president ütles mulle, et ta ei näe minu kui olümpiakomitee presidendi olemises antidopingus probleeme niikaua, kui ma ei ütle tegevjuhile, et mine võta sellelt või teiselt proovi.
Ainuke, mida mulle saab ette heita, on see, et juba enne kui ma presidendiks sain, toetasin Andrus Veerpalut advokaadikulude maksmisel, mis ei olnud väikesed.
See oli minu vaba tahe, mitte seotud mingiusuguse asepresidendi positsiooniga tollel ajal. Aga tohutu konflikt oli meedias. Ma ei saa aru sellest.
Ma tulen ära Eesti Antidopingu nõukogust aprillis, mul on pilt selge. Seda oli tervele organisatsioonile, EOK–le vaja. Kuidagi peab edasi minema, aga nii ei saa edasi minna.
Aga WADA. Miks hakatakse aastaid hiljem dopinguproove avama?
Rääkisin ka WADA pealikuga võimalikust teadlaste kaasamist ja laboritest. Sportlase kaitseks ei astu keegi välja. Ühest küljest on hirmumeetod hea, sest see võib sportlast dopingust eemal hoida. Aga advokaadid ja juristid ütlevad, et kui sa pole kohe vahele jäänud, siis aastaid hiljem pole see enam õiglane.
Uuriv ajakirjandus peaks uurima, kes on meil arstid olnud, kes on kus olnud eesotsas. Ega meie sportlased pole Vitali Bernatski kaudu dopingut pannud.
Suusatreener Mati Alaver esitas Sotšis küsimuse, kas riik on huvitatud tippspordist kui visiitkaardist. Kui reaalselt peame sellele mõtlema, et raha tippsporti paigutada?
EOK saab riigieelarvest summad, mis jagatakse tasemete järgi laiali. Sportlased on jagatud A–, B–, C– ja D–klassi. Esimesed kolm kategooriat on palgal, D–kategooria sportlane saab toetust.
Jälle pean jutujärje poliitikale vedama. Kui me tahame vahendeid, siis riigieelarvest juurde ei saa. Kui me vaatame Põhjamaade poole, siis seal on monopoolsed energeetikafirmad ka suured spordi toetajad olnud. Ka meil on läbirääkimised majandusministeeriumis käinud, kirjavahetus on mul alles ajast enne seda, kui mina presidendiks sain, et sponsor peaks olema Eesti Energia.
Eesti Energia taheti börsile viia, et sealt seitse miljardit Eesti krooni võtta, ehitamaks neid ja neid häid asju. Pärast selgus, et seitse miljardit omavahendeid oli arvetel olemas. Valitsus arvas, et miks me sinna börsile läheme, et kelle huvi see on. Aga selleks ajaks oli ainuüksi PRi peale kulutatud juba 50 miljonit krooni. 50 miljonit! Meie küsisime olümpiakomiteele 5 miljonit. Miks me peame sinna Utah’sse, miks peame Jordaaniasse minema!
Soome olümpiakomiteel on projekt Olympiasähkö [olümpiaelekter], millest 0,15 senti kilovatt–tunni pealt antakse olümpiaprojekti peale.
Majandusminister Juhan Parts on olümpiakomitee toetamise vastu.
Kas on poliitiline? Või on küsimus rahas?
Tundub küll, et poliitiline. Rahas vist pole. Kui palju makstakse Utah’s neile lobigruppidele? Minu meelest ääretult palju rohkem.
Vaatame Soome poole. Nende peasponsor on Veikkaus, lotofirma, mille pealik on Soome olümpiakomitee uus president. Võtaks Eesti Loto selle samamoodi ette, see on järgmine etapp. Riigi metsamajanduse keskusega koostööd tehes saaks igasse maakonda liikumisaasta jooksul teha discgolfi väljakuid. Ka lihtsate asjadega saab.
