Haapsalu linnavalitsuse linnakeskkonna osakonna juhataja Krista Vilta naasis kolmapäeval Hiinast, kus ta hindas elujõuliste omavalitsuste konkursi finaalis keskkonnaprojekte.
Vilta komisjonil tuli hinnata kahe kategooria ettekandeid. Ühes olid kuni 15 000 elanikuga omavalitsused, neid oli finaalis 13. Teises oli viis linna, elanikke 150 000–300 000.
Väikeste omavalitsuste rühmas võitis Iirimaa väikesaar. Elanikke 800, aga kogu saar ideaalselt majandatud, ütles Vilta. Saarelt pole vaja lahkudagi, kõik teenused on kohapealt saada.
Hämmastavaks pidas Vilta, et paljud konkursil osalevad omavalitsused saavad suurema osa energiast taastuvallikaist. Ka Iiri väikesaarel andsid tuul ja vesi 60 protsenti energiast.
„Lähevadki ainult selles suunas,” sõnas Vilta, kes on selliseid projekte maailma eri paigus hinnanud seitse aastat.
Teine Eestist erinev aspekt on, et mujal on kohalikud elanikud kaasatud omavalitsuse tegevusse. Tehakse vabatahtlikku tööd, osaletakse koristustalgutel ja ühisüritustel.
„Haapsalus tuli talgutele paarkümmend inimest. Olime õnnelikud,” meenutas Vilta.
Kui keegi Haapsalus linnavalitsuse poole pöördub, siis enamasti seepärast, et kurta või kurjustada. Kriitika kõrval võiks Vilta sõnul mõnikord linnaametnikele hoopis nõu anda.
„Sellise tagasiside järele tunnen puudust,” ütles Vilta. „Aga eks see ole ka meie loomuses, tegeldakse oma asjaga, avalikku tegevust väga ei ole.”
Elujõuliste omavalitsuste konkurssi korraldatakse Londonist, aga lõppvoorud on igal aastal maailma eri paigus. Vilta sattus hindamiskomisjoni, kui Haapsalu osales konkursil ja sai eripreemia selle eest, et oskab hinnata ajaloopärandit ja eksponeerib seda linna hüvanguks.
Läinud aastal oli hindamine Araabia ühendemiraatides, enne seda Koreas, Ameerikas, mitu korda Euroopas ja Hiinas.
Seekord oli finaal miljonilinnas Xiamenis. Reisikulu katavad korraldajad.
Eestist oli Vilta ainuke, aga kohtunike seas oli peale eurooplaste veel inimesi Põhja–Ameerikast, Austraaliast, Jaapanist ja Lõuna–Aafrikast.
Hea jutt, et kriitika kõrval võiks linnaametnikule ka nõu anda. Kus on see kriitika ja hea nõu vaheline piir? Olen tähele pannud, et kui juba linnapeal on valulävi hästi madal, siis seda on ta sisse süstinud (ikkagi arst) ka oma alluvatesse. Kohati jääb mulje, et rohkem läheb energiat selle peale kuidas mitte teha, aga mitte vastupidi.