Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Suur–Holmi ja Veskiviigi sadama vahelises tülis jäi rataste vahele Lääne–Eesti reservpäästerühm, kelle laev seisis Suur–Holmi sadamas. Rühm peab aluse nüüd piirivalvesadamasse kolima ja kaotab oma sponsori.
Eesti reklaamib ennast e–riigina, kus firma saab teha mõne minuti jooksul tuludeklaratsiooni, sest see on nii eeltäidetud, et vajuta vaid kinnita–nuppu, ja valimistel hääleta, kus tahad.
Pisut teistsugune pilt paistab välja riigi enda asjaajamises. Kas pole imelik, et 1,5 aasta jooksul ei ole suudetud registreerida üht vabatahtlike päästelaeva? Et ühe slipi andmine päästerühma käsutusse venib, kuigi keegi ei ole vastu.
Ometi on riik öelnud, et vabatahtlikke merepäästjaid on riigile vaja. Kui merel satuvad ohtu inimesed, päästab nad piirivalve (riik). Sõidab mõni alus madalikule — Lääne–Eesti madalas rannikumeres tuleb seda tihti ette —, pole selle lahtipäästmine riigi mure. See töö on antud vabatahtlikele.
Riik on selleks andnud siinsele päästerühmale piirivalve ajaloolise laeva: rootslastelt saadud, taasiseseisvunud Eesti esimese piirivalvelaeva. Sellesarnaselt annab riik teisigi vanu laevu riburada vabatahtlikele üle. Millegipärast aga ei jõua muu asjaajamine selle päästesuunaga sammu käia.
