Kultuuripärandi aastal täitub sümboolsed 40 aastat Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Viljandi ja Võru muinsuskaitsealade moodustamisest. Ümmargune tähtpäev ahvatleb tagasi vaatama ja mõtisklema perioodi üle, mil elukeskkonna väärtustamine muinsuskaitsealade näol viis ideoloogiliselt uuele tasandile ka pärandi kaitsmise.
Arendades uut ja väärtustades vana
Keskaegse Tallinna vanalinna hinnalisus oli juba toona nii erialaringkondades kui väljaspool üsna enesestmõistetav. Õnneks ei piirdunud Eesti muinsuskaitsjad ainult pealinna kaitsetsooni moodustamisega 1966. aastal, vaid tähelepanu alla võeti ka teised ajaloolised linnasüdamed.
Oluline on mõista, millistes oludes linnade kaitsega alustati. Sõjas purustatud hooned olid maa pealt pühitud ning vastupidiselt tänasele väikelinnade tühjenemisele, elanike arv toonastes rajoonikeskustes pidevalt kasvas. Sõjajärgne sotsiaalne ja majanduslik mõõnaperiood oli ületatud, arendamine ja ehitamine muutus suurpaneelide tootmise alustamisega lihtsaks ja kiireks. Ehitati magalaid, ametiasutusi ja tööstuseid. Nende kaugus ajaloolisest linnasüdamest sõltus mitte ainult vabade kruntide olemasolust, vaid ennekõike kohalikest juhtidest ja arhitektidest, nende nägemusest linna arendamisel.
Huvi vana ja kirg uue rajamise vastu oli eri linnades erinev. Tartu ja Kuressaare vanalinnad erinesid juba oma olemuselt teistest, sest neis oli lisaks vanusele nii suurejoonelisust kui ka kapitaalsust. Väga näitliku ettekujutuse toonasest ennekõike praktilisest, mitte ajaloolist keskkonda väärtustavast mõtteviisist annab Tartu Jaani kiriku kõrval laiutav nn hruštšovka.
Teiste vanalinnadega olid lood veel keerulisemad, sest need koosnesid valdavalt puithoonetest, mis polnud kuigi hinnatud. Puit peegeldas liigagi hästi majade väsimust koos ajast ja arust sanitaarruumidega. Ka ahiküte polnud toona alternatiivse küttesüsteemina luksus, vaid igand.
Omapärase võrdluse pakuvad 1976. aastal ilmunud linnade esindusalbumid. Kui kuurortlinnas Haapsalus räägitakse lisaks uusehitistele ka linna ajaloost ja kehtivat kaitsetsoonist, siis Tamula kaunil kaldal laiuv ja jõudsalt kasvav tööstuslinn Võrust kiitleb mitte ainult puumajakeste arvu kiire kahanemisega, vaid lubab, et linn heidab endalt oma 200. aastapäevaks „viimased vanad, räbaldunud hoonete hilbud“ ning „rõivastub kivvi, klaasi ja betooni“.
Muinsuskaitselised piirangud
Alates 1973. aastast tuli igasugune projekteerimine ja ehitustegevus kaitsetsoonis kooskõlastada vabariikliku muinsuskaitsega ja loomulikult leidus neid, kelle silmis see takistas linna arengut. Toonased muinsuskaitselised piirangud olid siiski leebemad kui praegu ja püsiva korterikriisi tingimustes ei tabanud elumaju üldjuhul lammutamise oht. Paljud majad jäid ka nn majavalitsuse remondist puutumata. Vabariiklikul Restaureerimisvalitsusel olid küll piirkondlikud filiaalid, kuid need keskendusid ennekõike suurtele avalikus kasutuses olevatele objektidele.
Ometi on toonaste kaitsetsoonide roll ajalooliste linnade säilimisel äärmiselt oluline. Ka seal, kus teravaid konflikte päevakorda ei kerkinud, toimis kaitseala staatus vähemalt „pidurina“, mis tagasivaatavalt omandab hoopis teise tähenduse. Muinsuskaitseliste piiranguteta oleks tollal tõenäoliselt jõutud üsna pea „amortiseerunud“ hoonestuse asendamiseni.
Koos muinsuskaitseliste piirangutega tekkis ka järelvalve vajadus. Esimesed piirkondlikud arhitektuurimälestiste inspektorid nimetati ametisse päris 1980. aastate lõpul ja Muinsuskaitseameti moodustamisega 20 aastat tagasi sai iga maakond omale inspektori. Inspektori amet oli enam kui keeruline sellepärast, et ühelt poolt reorganiseeriti muinsuskaitse senine struktuur, teisalt vajas uus maakonnainspektori töökoht sissetöötamist.
Omandireform
Kõige enam mõjutas viimase 40 aasta jooksul muinsuskaitselasid omandireform. Kui nõukogude ajal tasakaalustas kohalike täitevkomiteede ja muinsuskaitsjate huvisid arhitektuurimälestiste inspektsiooni eraldatud raha ja vahendid, siis taasiseseisvudes muutusid väikelinnades üha mõjukamaks omanike-arendajate soovid ja võimalused. Peale oli tulemas suur uuenduskuur.
Sellises olukorras oli taas ainuüksi ajaloolist keskkonda väärtustavate kaitsetsoonide olemasolu väärtus omaette. Seaduse silmis jäid kaitsealad siiski liiga kauaks teisejärguliseks, nii ei nõutud kaitsealadel sama põhjalikku dokumentatsiooni kui üksikobjektidena kaitstavatel mälestistel ega ka tegevusloaga restauraatoreid. Üldjuhul ei antud muinsuskaitsealadel paiknevate ehitiste omanikele hoonete korrastamiseks ka rahalist toetust.
Siiski, mida aeg edasi, seda täpsemaks muutusid regulatsioonid muinsuskaitsealadel ja kujunes välja tööjaotus linnavalitsustega. Alates 1998. aastast on Muinsuskaitseamet sõlminud omavalitsustega halduslepinguid, et soodustada mitte ainult riigi ja linna, vaid laiemalt erinevate valdkondade koostööd vanalinnades toimetamisel.
Muinsuskaitsealadest on nüüdseks kujunenud omapärane näide muinsuskaitse eesmärkidest, tegevusest ja suutlikkusest, aga ka ühiskonna vastutusest oma pärandi eest. Neli aastakümmet on seatud mitmesguseid piiranguid, tegeldud uurimis– ja teavitustööga. Samas on nii omanikel kui ka omavalitsustel põhjust väita, et kohustused on suuresti jäetud nende kanda. Aga ühise pärandi säilimine ongi mitte üksnes muinsuskaitsjate vaid kõigi ühine huvi.
Kas olukorras kus muinsuskaitse on aastakümneid olnud alarahastatud, oleks pidanud käega lööma ja laskma linnadel areneda ainult kasumit silmas pidades? Laias plaanis saame nii omanike, linna- kui ka riigikodanikena ju pigem rõõmustada selle üle, et muinsuskaitselised piirangud on säilitanud meile unikaalsed ja isegi Eesti kontekstis väga erinevad ajaloolised linnasüdamed, rääkimata siis võrdlusest muu maailmaga. Jah tõepoolest, nii mõnigi maja on räämas ja laguneb, aga tervikpilt on uhke.
Pärandi väärtuse nägemine ei ole iseenesestmõistetav. Inimene hindab seda, mida teda on õpetatud hindama, olgu siis läbi ajalootunni, raamatute või naabritädi juttude. Aga samuti läbi ettenägelike piirangute.
Riina Alatalu
Kultuuripärandi aasta koordinaator
