Vahel unistused täituvad ja teinekord veel nii uhkelt, et võtab hinge kinni. Nõnda võivad end tunda Haapsalu käsitööseltsi liikmed ja kõik need, kes mõistavad, milline väärtus on Haapsalu pitsikudumistraditsioonil ja kui tähtis on, et see traditsioon ei hääbuks.
Sallimuuseum linna ühes otsas pisikeses pimedas hoovi avanevate akendega toas. Käsitööselts linna teises otsas sotsiaalmajas, ruumipuudus. Nii oli see alles kümmekond päeva tagasi. Nüüd on Haapsalu käsitööseltsil oma maja, linn andis remondiraha, lubab maksta kommunaalkulu ja rendi.
Nüüd saab hakata ellu viima kõike, millest siiani on unistatud. Virtuaalne sallikudumisõpetus. Puudutad ekraani ja sulle näidatakse, kuidas nuppu kududa. Taotleda tuleks geograafilise tähise kasutamise õigust, mis näitab, et tegemist on Haapsalus kootud Haapsalu salliga. Salli hooldusteenuse pakkumine — ostad ja kannad salli, aga pesta ja raamida ei oska. Haapsalu sall UNESCO kultuuripärandi nimistusse.
Need on vaid mõned mõtted, mis käsitööseltsi naistel Mirje Simsil ja Siiri Reimannil esimese hooga pähe tulevad. Rääkimata unistusest, et Karja 25 majast, mis on ehitatud käsitsi valmistatud kividest 1931. aastal ja on kroonprintsi mustriga üheealine, saaks Haapsalu linna uhkus ja visiitkaart.
