Kui Eesti spordi kõrgeimad juhid Läänemaal spordielu korraldamist ees ootavaid muudatusi kirjeldamas käisid, läks koosolek õige tuliseks.
Tekkinud vaidlust võib kirjeldada kui klubisüsteemi ja spordikoolisüsteemi vahelist võitlust. Spordijuhid soosivad klubisüsteemi, mis on kasutusel suures osas Eestist, meil käib suur osa treeninguid aga spordikooli kaudu. Sellest vaatevinklist võib spordikooli kirjeldada kui nõukogude aja jäänukit, mis ainult takistab tugevate spordiklubide teket.
Tegelikult näitasid Eesti spordijuhid aga Läänemaa spordiaktivistidele, kui vähe nad aru saavad tegelikest oludest väljaspool suuri linnu. Klubid virelevad, sest üksikud eestvedajad ei jaksa. Spordikool annab mingigi stabiilsuse tagatise. Spordijuhtidel on arusaam, et mitmekümne euro suurune treenerilitsentsi lõiv on tühiasi ja treenerid veedavad treeningutevabad hommikupoolikud logeldes. Või et klubidel on võimalik koolitatud treenerite vahel valida.
Isegi kui linnasaksad on tulnud maale mõistlike plaanidega, muudavad nad ennast oma avaldustega naeruväärseks.
linnas ja ka Tallinnas on Sordikoolide süsteeme,mis on ,ka linna juures või siis mõne tuntud spordisüsteemi juures (Kalev näiteks-Tallinna Kalevi Ujumiskool ,kergejõustikukool jne,)Tegelikkuses pole vahet,kuid tavaliselt on koolil mingi kinderl katus ja rahastussüsteem,Eesti klubid on nagu nad on,ainult jalgpall on suutnud luua korraliku noorte spordi süsteemi ja sealgi on domineerivaks jalgpallikoolid.Eestlastele on vähemalt noortespordis sõna kool selgema mõistega.