Tänapäeval näevad arenenud riigid rohemajanduses lahendust nii kliimamuredele kui ka üht uute töökohtade ja majanduskasvu allikat. Juba 90ndate aastate alguses kirjutas toonane keskkonnaminister Andres Tarand enne esimesele ÜRO keskkonna ja arengu tippkohtumisele suundumist: „Arenenud maailm on üsna üksmeelne kolmes energeetikat puudutavas printsiibis, mida lähitulevikus tuleb rakendada. Need on säästlikkus, energiatoodangu hajutamine ning alternatiivenergeetika arendamine. Neid juhtmõtteid ei tohi vastandada, neid peab arendama korraga, muidugi võimaluste piires.“
Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem, Rio de Janeiro ÜRO teise kestliku arengu tippkohtumise järel, on kujunenud valdavaks arusaam, et taastuvenergeetikast peab saama peavooluenergeetika ja et energia säästmine on kõige tõhusam viis energiavõimsuste suurendamisel.
Ometigi esitatakse aina rohkem ka kahtlusi, eriti just majanduse ebastabiilsuse valguses, et kas sellel kõigel on mõtet. Üha kasvavas tempos kiireneb ressursside kasutamine ja fossiilsete energiaallikate tarbimine suurendab jätkuvalt CO2 heitmeid. Lisaks kasvab maailmas pidevalt sõltuvus naftast, mis paljuski pärineb Lähis-Idast, Lääne-Aafrikast ja Venemaalt ehk piirkondadest, mille valitsused ei häbene pöörata oma energiaressurssi poliitiliseks mõjutusvahendiks.
Kui 20. sajandil kasvas rahvaarv neli korda, siis fossiilkütuste kasutus suurenes samal ajal 13, maavarade kasutus 23 ja vee kasutus üheksa korda. Erinevate analüüside järgi kasvab maailma energiavajadus võrreldes kriisieelse ajaga 2035. aastaks poole võrra. Seda trendi veavad eeskätt tärkavad majandused.
Ka Eesti väljakutseks kujuneb küsimus, kuidas saavutada vähemaga rohkem? Siinkohal ei saa rääkida ainult energeetikast, vaid tuleb vaadata majandust tervikuna, eesmärgiga vähendada tema mõju keskkonnale. Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel suurenesid 2010. aastal Eesti CO2 heitmed Euroopa Liidus kõige enam – tervelt 25,2%. Hoolimata põlevkivienergeetika tohutust keskkonnareostusest suunab valitsus jätkuvalt sadu miljoneid eurosid selle toetamisse. Meie majandus on Euroopa Komisjoni hinnangul energiamahukamaid Euroopas, mistõttu kaotab ta kasvavate energiahindade tõttu kiiresti konkurentsivõimet.
Seega tuleb keskenduda sellele, kuidas piirata meie tarbimiskäitumise hävitavat mõju loodusele ning väljuda ohtlikust sõltuvussuhtest, millesse naftat eksportivad autoritaarsed riigid on maailma tõmmanud.
Lahendus saab olla üks ja ainus – raiskamisele orienteeritud majandusmudel tuleb lülitada ümber säästlikule ja kestlikule režiimile. Rohemajandusele kui võimalusele oli üles ehitatud ka Rio de Janeiro tippkohtumine.
Leian, et Eesti ei tohi kaasa minna suurriikide pillava ja vastutustundetu mentaliteediga. Peame enestele leidma teise tee, koondama oma parima ekspertiisi ja olema esimeste hulgas, kes oma majanduse ümber vaatavad. Sellega teeme teene nii enestele kui ka järeltulevatele põlvedele, ning ehitame üles tulevikumajanduse, mis pakub tööd ja sissetulekut pikkadeks aastateks.
Siin on kanda keskne roll riigil, kes koostöös partneritega peab võtma vastutuse, panustama ning riske jagama. Vaid riiklik pikaajaline poliitika annab investoritele kindluse investeerida rohemajanduse uudsetesse ning tulevikus tulu toovatesse tegevusaladesse. Vaid vastastikuse usalduse korral suudetakse investeerida miljardeid eurosid selleks, et meie kodud ja töökohad muutuksid säästlikumaks, et toimuks üleminek taastuvatele energiaallikatele ja et otsustavalt kahaneksid jäätmekogused ning saastamine.
Rohemajandus tähendab transpordi ja logistika ümberkujundamist, keskkonnasõbralike ehitusmaterjalide ja tehnoloogiate kasutuselevõttu, materjalikulu ja kemikaalide kasutamise vähendamist tööstustes ja sügavaid muudatusi pakendamise jaekaubanduse vallas. Loomulikult tähendab ta ka mahepõllumajanduse arendamist ning inimeste ärgitamist kohalike toodete tarbimisele.
Kui paljud uutest lahendustest nõuavad nii teadlaste jõupingutusi kui suurt raha, siis mõned vajavad ainult loovamat lähenemist ja vanade dogmade murdmist. Igal juhul teevad sotsiaaldemokraadid täna tõsist tööd omapoolsete rohemajanduse ettepanekutega. Parafraseerides Andres Tarandi mõtet – me peame tegema kõik, et Eestil ei jääks vajaka tulevikukujutlusest.
Karel Rüütli,
riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees, SDE
Rohemajandus tähendab transpordi ja logistika ümberkujundamist, keskkonnasõbralike ehitusmaterjalide ja tehnoloogiate kasutuselevõttu, materjalikulu ja kemikaalide kasutamise vähendamist tööstustes ja sügavaid muudatusi pakendamise jaekaubanduse vallas. – miks kurat te ei tegele selle teemaga siis.