Haapsalu I keskkooli vilistlane Reet Uusväli–Randoja kirjutab klassikokkutulekust 50 aastat pärast keskkooli lõpetamist.
Südasuvises väikelinnas Haapsalus on keskpäev ja üüratu palavus. Sini–sinises taevas pole näha ühtki pilvetriibukest. On laupäev ja kellelgi pole kuhugi kiiret.
Kiirustan, sest pean kell 12 olema Wiedemanni tänava keskkooli juures. Ma eksin veidi ära ja jõuan uuesti ringiga jaama juurde, häbi rääkidagi. Mere ääres on samuti palav ja adru lõhnab hapukalt.
Hilinen, nagu tuleksin teiselt poolt maakera (siiski ainult pealinnast). Kool seisab mõtlikuna, päike siia ei ulatu. Minu kolmteist kaaslast ja klassijuhataja proua Kõrm ootavad mind kannatlikult. Ma ei tunne Reinu ära, teda ja Maret ja Lennartit pole ma näinud 50 aastat. Kooli sisse me ei pääse. Läheme kuursaali poole.
Oleme kogunenud põhjusega — täpselt pool sajandit tagasi, juunikuus saadeti meid vana kooli seinte vahelt ellu. Oli aasta 1962 ja lõpetas 40. lend.
Paljud asjad olid siis maailmas teisiti. Näiteks õpetajaamet oli tollal veel au sees ja direktori juurde vaibale kutsumist kardeti rohkem kui tuld. Väga kergesti võis koolist välja lennata ja seda ei tahtnud keegi. Kaheksandas klassis oli meid kolm klassi, aasta pärast jäi vaid kaks. Mis põhiline: tol ajal ei olnud meil televiisoreid ja arvuteid, aga kunagi ei olnud igav. Noored seda praegu ei usugi.
Läheme kuursaali lõunatama. Meri on sama sinine kui armsa klassiõe või -venna silmadki ja kuursaal ise tuhandete roosade rooside sülemises näeb välja nagu kaunistus sünnipäevatordile. Lahel ujub valge luik oma pojakarjaga. Vaatepilt on kaunis, kuursaal ise ka. Nüüd on aega meenutada ja juttu puhuda.
Me pole kaua kohtunud, süüdi ehk eestlaslik mugavus, aga rõõmsaks teeb see kohtumine kõiki. Igal suvel oleme kohtunud ainult ühe internaadi toa seltskonnas. Tiiu, Laine, Linda ja allakirjutanu oleme igal suvel ühel päeval ja ööl Piirsalus Linda pool. Tal oli kunagi tubli karjabrigadir ja tal on ilus maja ja ilus aed.
Kahju, et meie hulgast on lahkunuid tervelt kolm. Sinna, kust enam kunagi tagasi ei tulda. Tunneme kaasa Tasole, kes raske haiguse tõttu tulemata jäi. Temast kui kuulsast kolhoosi esimehest kirjutas kunagi Noorte Hääles ka Haapsalu “poiss” Tõnu Vare. Kahjuks ei tea me midagi Artemast, kelle elu kujunes eriti traagiliseks. Vilmal juhtus õnnetus ja väike Juta ei saanud tulla!
Meie lennus pole eriti kuulsaid inimesi, nagu neid Haapsalust ikka tulnud on. Ega kõik ei peagi ülikooli lõpetama, ma arvan, et see on andekate inimeste jaoks, töömehi on ka meil Eestis väga vaja ja just tublisid nagu Tiit, Linda, Tiiu. Laine on õpetaja, lõpetanud kaks eriala ülikoolis. Anne õppinud arstiks, Jaan, Toivo ja Kaido insenerideks. Veidi salapärane Rein rohkem kuulab teiste jutte kui räägib, Mare kasvatab lasteaias lapsi. Lennart töötab Tartu ülikoolis füüsika alal.
Kõik tunnistavad, et Haapsalu kool on üks hea kool ja annab kõik eluks vajalikud algteadmised, täname oma kallist klassijuhatajat proua Kõrmi, kes on uskumatult elurõõmus ja käbe ning aastad ei hirmuta teda. Mind hirmutasid rohkem keemiatunnid ja ma ei saanud aru, kuidas võib sellist asja veel hiljem edasi õppida. Ma ei õppinudki neid ulesandeid lahendama. Mul on häbi sellest rääkida, aga tõsi mis tõsi.
Istume veel mere ääres ja hakkame vaikselt lahkuma. Oleme kurvad, et päev kiirelt möödus, samas aga on siiralt hea meel kohtumise üle. Ja kuigi meid tahtmatult rõhub aastate koorem, endistel peenikestel tüdrukutel on samm töntsimaks muutnud ja “poistel” juuksed hallid ja murekortsud näos, vaatavad kõik julgelt tulevikku. Ja meid seob hulk ühiseid mälestusi, mida meilt keegi ära võtta ei saa. Lepime kokku, et kohtume seekord kahe aasta pärast.
Olime Haapsalus 28. juulil.
