Ühe suure Läänemaa omavalitsuse mõte ei meeldi paljudele, sest kardetakse, et valitsemine jääb kaugele. Isegi kui kohapeale jäävad sotsiaaltöötajaga teeninduspunktid, ei ole enam omaette olemist.
Aga kas seda enam praegugi on? Omavalitsust ju sisult ei ole, kui vallavolikogu töö on eelarvete allkirjastamine – riik annab raha ette, volikogu saab seda ainult kinnitada. Urmas Suklesel ja Tiina Lobjal on õigus – väikesed omavalitsused ei suuda võtta tööle kõrgetasemelisi spetsialiste. Reform tundub mõistlik.
Intervjuud vallajuhtidega näitasid, et nad võivad ju tervikpilti näha, aga otsuseid teeb vallajuht ikka oma valla mätta otsast. Sealt ei tundu majanduslikult paremas seisus vallale nõrgemaga liitumine sugugi kasulik. Risti vallal oleks kasulik olla ümbruskonna keskus, lõhkuda Oru ja Taebla “keskelt pooleks”. Ei Oru ega Taebla seda kindlasti soovi, sest miks peaksid just nemad olema oma identiteedi kaotajad.
Halduskorda muutes tuleb mõelda terve piirkonna arengu peale. Seda saab aga vaadata ainult ülevalt, tervikuna, mitte omavalitsuste tasandilt, kus mõeldakse peamiselt omahuvile. Neutraalseks ülevalt vaatajaks saab olla riik. Nõustun Urmas Suklesega, et kuni riik ei tee, lahendust ei tule.
