Pühapäev oli Läänemaal suur käsitööpäev: Haapsalu kuursaali juurde, kõlakoja ette ja selle ümbrusesse kogunes üle 80 pitsikuduja, Lihulas koondus paarsada Lihula lilltikandi huvilist.
Pitsipäeva peeti esimest, tikkimispidu teist suve. Mõlema algatajaks on kohalikku käsitööd harrastav kohalik käsitööselts. Mõlemad tahavad ilusa ettevõtmise muuta traditsiooniks, ja on ka põhjust, sest pärand tundub olevat moes.
Nii suurt hulka pitsikudujaid korraga pole Haapsalu varem näinud. Lilltikandipidu osutus Lihulas juba mullu erakordselt menukaks, tänavune ei jäänud sellele sugugi alla.
Sarnane on ka see, et pitsipäeva eellast, Haapsalu salli päeva on peetud muude ürituste melus nagu mullust lilltikandi festivaligi, mis tõi kokku suure hulga rahvast, mis on küll tore, kuid vähem tõsiseid näputööhuvilisi. Tänavu näputöölised nii–öelda eraldusid ja tulemus — Lihulas sama palju, Haapsalus varasemast rohkemgi rahvast — oli mõnevõrra üllatav: niisama läbiastujad olid asendunud tõsiste huvilistega.
Niisugust indu ja põlise kohaliku traditsiooni moodiminekut saab ainult kiita nagu ka pühapäevast kolmandat pärandi hoidmise märki: kunagiste osmussaarlaste järeltulijad tähistasid kabelivareme lõppenud konserveerimistöid, mis sündisid samuti heast tahtest ja initsiatiivist.
