Käes on suvi, mil toimub kaks pealtnäha otsese seoseta sündmust – Läänemeres püsib pidev mürgiste vetikate oht, mis hävitab mereelustikku ja võib nurjata inimeste puhkuse mere ääres, ning samal ajal käivad EL ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) arutelud. Seos nende kahe vahel on ilmne. Läänemeri on kollapsi äärel ja meie, Läänemeremaade keskkonnaorganisatsioonide juhid, keda seob ühine soov kaitsta ja kasutada seda väärtuslikku ressurssi, tahame tungivalt tõmmata sellele tähelepanu.
Vetikate vohamist Läänemeres põhjustab eutrofeerumine. See on protsess, kus merre jõuab rohkem toitaineid kui vaja. Lisakas vetikate vohamisele põhjustab eutrofeerumine liigset taimestiku kasvu, hapnikutaseme langust ja surnud piirkondi merepõhjas. Põhiline eutrofeerumise põhjus on põllumajandusväetiste jõudmine merre.
Põllumajandustoetused on olnud osaks EL-i poliitikast alates viimasest maailmasõjast ja sageli süüdistatakse seda turu moonutamises, keskkonnaprobleemides ja arengumaade probleemide suurendamises.
Paljude nende probleemidega on viimaste aastakümnete jooksul tegeldud, kuid 75% EL-i põllumajandustoetustest, mis ise moodustab peaaegu poole tervest EL-i eelarvest, jaotatakse endiselt maaomanikele ilma igasuguste nõudmisteta tegutseda keskkondasäästvalt või avalikes huvides. Lisaks ebaõiglasele ajaloolisele lähenemisele jagunevad toetused nii, et kõige enam saavad kasu suured maaomanikud rikastes riikides.
Lisaks sellele, et tegemist on avaliku raha raiskamisega kriisi ajal, soodustavad otsetoetused intensiivseid põllumajandamise viise, pannes keskkonnasõbralikumad põllundusmeetodid ebasoodsasse olukorda ja niimoodi panustades jätkuvalt maa- ja veekvaliteedi langusesse. Me teame, et paljud talunikud saavad ja tahavad kasutada jätkusuutlikke põllumajandamise viise, kuid praegu jäävad nad turul tootjatena sageli alla madalate keskkonnastandarditega intensiivpõllupidajatele – see on praeguse EL põllumajanduspoliitika kurb tulemus.
EL-i põllumajandustoetuste järelejäänud 25% suunatakse nn maaelu arengukavadesse (MAK). Need on otsesed toetused talunike eesmärgistatud tegevustele. Neid investeeringuid saab suunata traditsiooniliste maastike säilitamiseks, elu parandamiseks maapiirkondades, keskkonnakaitseks ja avalike hüvede tagamiseks. Neid toetusi saab kasutada vahetult selliste tegevuste rahastamiseks, mis takistavad väetiste jõudmist Läänemerre, ja niimoodi pidurdada Läänemere eutrofeerumist.
Arutelud põllumajanduspoliitika üle on jõudmas viimasesse faasi. 24. juulil kogunevad Euroopa Liidu üldasjade nõukogus Euroopa Liidu välis- ja Euroopa asjade ministrid, et arutada eelarvet aastateks 2014–2020. Me kutsume valitsusi üles tundma vastutust meie kõigi mere ja eelarve ees ning suunama võimalikult palju ressursse raiskavate otsetoetuste alt maaelu arengukava programmide toetuseks.
Me usume, et Läänemere-äärsete maade inimestel on palju ühist ja meie ühise tuleviku heaolu ja elukvaliteet on seotud Läänemere tervisega. Me loodame, et välisminister Urmas Paet jagab seda arvamust ja tegutseb jõuliselt selle nimel. Me soovitame ministritel ühendada jõud, et kaitsta loodust, avalikku raha ja moodustada ühisrinne jätkusuutliku põllumajanduspoliitika loomiseks. Lõpetage raiskavate otsetoetuste maksmine ja investeerige maaelu arengukava programmidesse, mis loovad maale töökohti ning tagavad puhtama keskkonna ja terve Läänemere.
Allakirjutanud WWF ja tema partnerorganisatsioonid Läänemere piirkonnas
WWF Taani, Gitte Seeberg
WWF Soome, Liisa Rohweder
WWF Saksamaa, Eberhard Brandes
WWF Poola, Magdalena Dul-Komosińska
Eestimaa Looduse Fond (ELF), Jüri-Ott Salm
Leedu Looduse Fond (LGF), Nerijus Zableckis
Läti Looduse Fond, Jānis Rozītis
WWF Rootsi, Håkan Wirtén
