Sügisel tõsises sulgemisohus olnud Metsküla kool pidas üleeile 160. sünnipäeva. On märgilise tähendusega, et samal päeval linastus seal oma kooli vilistlase, noore filmimehe vändatud dokumentaalfilm väikekoolide sulgemisest ja jätkusuutlikkuse hindamise suhtelisusest.
Sama märgilise tähendusega on ka kohaliku omavalitsuse ja koolijuhtide sõlmitud kokkulepe, mille järgi mõõdab jätkusuutlikkust maagiline arv 12, millega vastab kohalik omavalitsus küsimusele valla ükskõik missuguse kooli tuleviku kohta. 12 on arv, mille puhul ei tule kohalikul omavalitsusel koolile juurde maksta, seega on väikekooli jätkusuutlikkuse ainus mõõt raha.
Et sügisel ei olnud kohaliku omavalitsuse rahamõõt veel konkreetset 12 kuju võtnud, päästis kooli tollal sulgemisest kogukond, kelle seisukohavõtt oli nii jõuline, et omavalitsus ei saanud endale lubada kasutada plaanitud jõuvõtteid ega minna kompromissitusse vastuollu. Siis oli jätkusuutlikkuse mõõt kogukonna tahe.
Mis saab aga siis, kui kumbki ei tõhu? Kui raha ei ole — ja enamasti ei ole — ja nii jõulist kogukonda ka mitte? Kas on mingi kolmas, näiteks riiklik mõõt, või haritaksegi maal elavaid algkoolieas lapsi edaspidi valimatult keskustes, era– või alternatiivkoolides?
