Urve Palo: Ühine ja ühtne Eesti

Kui ma kolm aastat tagasi viibisin rahvastikuministrina Narvas, küsis üks kohalik ajakirjanik minult, et millal me võime rääkida integreerunud Eesti ühiskonnast. Vastasin, et siis, kui eestikeelses telekanalis loeb uudiseid inimene, kes küll valdab vabalt eesti keelt, kuid tema vaevumärgatava aktsendi ja mitte eestipärase nime tõttu on aru saada, et ta ei ole etniline eestlane. Ja kui me sellest numbrit ei tee, siis võime julgelt öelda, et vastastikune sulandumine on toimunud.

Veel õige hiljuti oli eestikeelsetes telekanalites – reklaamides, telesarjades, aga ka diskussioonisaadetes ja uudistes – haruharva näha muu emakeelega inimesi. Ja seda hoolimata sellest, iga kolmas tänaval vastu tulija rääkis siis ja räägib ka nüüd mõnda teist, enamasti vene keelt. Siinkohal olgu öeldud, et Eestis elab 121 erineva rahvuse esindajat!

Õnneks on tänases eestikeelsetes telekanalites toodu rohkem ja adekvaatsemalt esile eestimaalaste kirju kulutuuritausta. Eesti keelt vabalt rääkivad muu emakeelega inimesed on ekraanil märksa sagedasemad külalised ja nii mõnelgi telesarjal on ette näidata „oma venelane.“ Nüüd jääb veel oodata, millal me näeme Eesti venelasi, Eesti ukrainlasi jne. esinemas uudiste vahendajate ja alaliste külalistena diskussioonisaadetes. Siinjuures ei pea ma silmas Viktoria Ladõnskajat ja Eduard Tomani, kes on ammu väsinud olemast „valvevenelased,“ keda hädakorral välja kutsutakse. Valik meie hästi lõimunud venelastest, eri elukutsete professionaalidest on ju väga lai. Uuringute järgi on ühiskonda hästi integreerunud kolmandik muukeelsest elanikkonnast.

Olen alati öelnud, et parim lõimumisrohi on see, kui inimesed on koos ehk käivad koos lasteaias, koolis, huviringis ja hiljem tööl. Kui me igapäevaselt puutume üksteisega kokku mitte ainult kaupluses õhtul süüa ostes, vaid midagi koos tehes, siis me ka mõistame teineteist paremini ja kaovad ära põhjendamatud hirmud võõra ja tundmatu ees.

Kui küsida mitte-eestlaste käest, et mille pärast te südant valutate, siis ennekõike tuntakse muret oma pere hakkamasaamise, hinnatõusude, majanduslanguse, tööpuuduse, tervise ja kuritegevuse pärast. Samad mured on eestlastel. See tähendab, et sõltumata rahvusest tahame me kõik, et perel hästi läheks ja et riigis, kus on meie kodu, oleks hea ja turvaline elada. Eesti riik on see, mis ühendab kõiki siin alaliselt elavaid inimesi. Emakeel ja kultuur võivad meil ju erinevad olla, aga riik on ühine. Ka kolm aastat tagasi valminud integratsiooniprogramm seab eesmärgiks ühise riigiidentiteedi tekke.

Ühise identiteedi tekkimisele aitab kaasa see, kui muukeelne elanikkond tunneb end kaasatuna ja võrdväärse partnerina.Integreerunud kodanike edukast osalemisest majanduses ja avalikus elus sõltub suurel määral venekeelse elanikkonna hoiak Eesti riigi suhtes. See paneb inimesi paremini eesti keelt õppima ja Eesti kodakondsust väärtustama.  Kui me ei suuda vähendada teistest rahvustest Eesti kodanike tõrjutuse tunnet just poliitilises sfääris, siis ei saa me pikas perspektiivis rääkida ka ühisest ja turvalisest ühiskonnast. Just erakondadel lasub suur vastutus küsimuses, kas Eestist kujuneb tugeva ühise riigiidentiteediga ühiskond, kus jagatakse ühiseid demokraatlikke väärtusi, kus kõik oskavad eesti keelt ja mille liikmed moodustavad ühte hoidva rahva.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond on kutsunud endaga liituma kõiki eestimaalasi ja kodanikeühendusi, kes valutavad südant Eesti tuleviku pärast ja jagavad meiega ühiseid väärtusi. Mul on hea meel, et sellele üleskutsele vastas teiste seas Vene Erakond Eestis. Parlamendivalimised on näidanud, et Eesti venelased ei tee oma valikuid keele- või rahvusepõhiselt, vaid muudel kaalutlustel. Miks muidu ei ole meil täna parlamendis ühtki otseselt rahvusele viitavat erakonda? Ja see on hea, sest mida vähem saab manipuleerida rahvusküsimusega, seda kasulikum riigi arengule ja kestvusele.

Usun, et pärast kahe erakonnaga liitumist sidusus ühiskonnas suureneb – ühiskond toimib kõige paremini, kui tema aluseks on koostöö inimeste ja kogukondade vahel. Usun, et see aitab kaasa ühise riigiidentiteedi ja kodanikutunde tekkele.

Kriitikutele ja kahtlejatele kinnitan, et äärmuslastele on meie erakonna uksed lukus ja kindlasti ei muutu sotsiaaldemokraadid selle koostöö tõttu venemeelsemaks. Johann Wolfgang Goethe on öelnud: „ Mõelda on lihtne, ent tegutseda raske. Kõige raskem on oma mõtteid teoks teha“. Sotsiaaldemokraadid on astunud tugeva sammu,et teha teoks mõtted ühisest ja ühtsest Eestist.

Urve Palo
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees,
riigikogu liige