Reedel toimus Iloni Imedemaal nukuetendus “Tareke”. Samuil Maršaki tuntud värssteose “Tare-tareke” olid lavale seadnud kuus tarmukat naist.
Venekeelne etendus kestis pool tundi. Enne etendust jutustas Margarita Mošenets loo lühidalt eesti keeles ümber.
“Imedemaa tundis huvi, et kas meil ei ole mõnd lasteetendust, mida mängida. Nad olid vist kuulnud, et mõne aasta eest tegime natuke nukuteatrit,“ rääkis Tamara Baranova.
Asja hingeks tuleb pidada Valentina Aru, kes valmistas nukud ja oli üldse kõige suurem juhendaja.
“Mõne aasta eeest mängisime samuti “Tarekest”, aga nüüd tegime veidi teistmoodi,“ pajatas Aru. Ka dekoratsioonid tuli uued teha ja kuigi Larissa Demidova kinnitusel on Aru kogu ettevõtmise A ja O, võib siiski aimata suurt grupitöö vaimu. Kasutati käpik- ja marionettnukke, seetõttu mängisid näitlejad kas sirmi taga või avalikult publiku ees.
Lugu ise algab sellega, et üksikusse metsatarre asuvad elama konnake, hiireke, kukk ja siil. Peagi on värava taga aga pahad: hunt, karu ja rebane. Sisse murda neil ei õnnestu, aga rebane tuleb tagasi ja kavalalt meelitades püüab ta kuke kinni. Ülejäänud tareelanikud on aga vaprad ja päästavad kuke.
Ühistegemise rõõmust kantud etenduse eredaim ja kunstiküpseim stseen oli kuke
(Demidova) ja rebase (Mošenets) duett – selles oli päristeatri hõngu.
Lisaks eelpool nimetatutele mängisid nukkudega veel Jelena Rõbolovskaja ja Aleksandra Medkova.
Igatahes ärgitas nähtu mõtte, et näiteseltskond võiks oma edasist tegevust julgemalt planeerida ehk teisisõnu paaril korral kuus etendusi anda. Eeldusi publikuhuviks ju on.
Aivo Paljasmaa
Aitäh artikli ja fotode eest.