Ridala vald upub piiranguisse

Kui 20 aastat tagasi oli Ridala vallast kaitse all vaevalt neljandik, siis nüüd käivad piirangud juba kolmveerandi kohta.

„Inimestele on majandustegevuseks vähe ruumi jäänud,” tunnistas Ridala abivallavanem Helen Koppa.

74% vallast on mitmesuguste keskkonna– jm piirangute all, sealjuures kolmandik on sihtkaitsevööndis, mis tähendab rangeid nõudeid. Kaitsealade loomine aga jätkub, menetlemist ootab kolm uut taotlust. Igal aastal tuleb juurde vähemalt üks taotlus midagi kaitse alla võtta.

Kaitse tähendab piiranguid. Et põllumaale ei ole nagunii mõistlik ehitada, ongi raske leida kohta, kus ei ole ees mingit takistust, piirangut või keeldu, ütles Koppa.

Piirangud toovad veel kaasa suure hulga bürokraatlikku asjaajamist. See kulutab aega  ja raha, sest tuleb teha uuringuid, keskkonnamõju hindamist jms. Keskkonnamõju eelhindamine — strateegilisest hindamisest rääkimata — maksab 640–1300 eurot.

Vald jääb kaitsealal maamaksust ilma

Ridala volikogu on kaks korda tagasi lükanud Silma kaitseala  laienemise Ridala valda.

„Ei tea, mis vastus keskkonnaministeeriumist tuleb,” ütles Helen Koppa, kuid ta kartis, et valla arvamust ei arvestata.

Vallavalitsuses on taotlus laiendada Aamse käpaliste ja sookaitseala, Ridala vallas on laiendatav ala kuni 200 ha.

Espres aga tahetakse võtta kaitse alla 38 ha vana metsa, ohustatud liikide tõenäolist elupaika. See eeldab ka sealse majandustegevuse peatamist.

Vallavalitsust häirib liiga suur kaitsealade osatähtsus ka veel seepärast, et vald jääb ilma maamaksust. Kaitsealusel territooriumil elavaile inimestele lubatakse maamaksuvabastust ja muid hüvesid, aga riik saamata maamaksu omavalitsusele ei kompenseeri.

Maamaksuga nöökimist pidas ebaõiglaseks ka Noarootsi endine vallavanem Aivar Kroon. Noarootsi vallas on umbes 60% piirangute all.

Koppa meelest on nii Ridala vallas kui ka tervel Läänemaal asustus niigi hõre — kui palju siis need inimesed loodust ikka häirida suudavad.

Riik täidaks justkui viisaastaku plaani

Vallamajast paistab, et keskkonnaametnikud täidaksid justkui mingeid direktiive, mis nõuavad igal aastal hulga hektarite kaitse alla võtmist. „Siis võiks juba teha tervest Läänemaast rahvuspargi,” ironiseeris Koppa. „Oleks inimestel vähem jooksmist, kõik load saaks ühest kohast, keskkonnaametist.”

Nii nagu Silma kaitseala tahab Ridala valda laieneda, tahab ka Matsalu rahvuspark. Laiendamise põhjuseks on piiride korrigeerimine,  õgvendamine ja kaitsetingimuste muutmine, aga enamasti rangemaks. Koppa meelest oleks õigem vaadata korrigeerimisel üle ka need alad, mida pole põhjust kaitsta, ja arvata need kaitsealast välja, sest nad on ammustel aegadel sattunud kaitseala koosseisu kas juhuslikult või ekslikult.

Selle kohta tõi Helen Koppa näite oma  kunagisest kodukohast Kirblast, kus  korrusmajad, kiriku ja kalmistu ümbrus on kaitseala koosseisus, kuigi kirik ja kalmistu on muinsuskaitse all ja korrusmajade kaitse on küsitav. 

Alati ei saa ka ametnikke süüdistada, tunnistas Koppa. Teinekord paistab, et mõni uusasukas või suvemaja omanik tahab oma elamise muuta eriti privaatseks, ja kui tal piisab teadmisi ning tahtmist, suudab ta keskkonnaministeeriumit veenda kaitseala vajalikkuses.

Riigil ei käi jõud üle ja maa läheb raisku

Kas riik kaitsealade kaitsmisega ka toime tuleb, ei näi kedagi huvitavat, ütles Ridala vallavanem Toomas Schmidt.

Koppal on hulk näiteid, kus riik on kehtestanud piirangud, aga ise jätnud hooldamise hooletusse, kaitseala metsistub või kasvab võssa.

Poliitik Anneli Akkermann, kellelt Koppa ja Schmidt murele tuge otsisid, oli Kihnu elaniku ja riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena asjaga kursis.

„Kihnus ei ole kaitse all vaid mõni põld kiriku ümber,” mõistis Akkermann Ridala muret ja tõi näite, kuidas saarel jäi kuur ehitamata, sest pool kuuri oleks jäänud Natura–alale.

„Kogu aeg käib üks planeerimine ja keskkonnamõju hindamine,” ütles Akkermann.

Samasugune piirilugu on Ridalas Puise sadamas. Et rahvuspargi sihtkaitsevööndi piir jookseb poolest kaist ja sadama akvatooriumist läbi, ei saanud muuli pikendada ega sadamasuuet õgvendada. Piiride muutmine võtaks palju aega, aga sadama ehitus käib projektiraha toel ja see peab olema kasutatud aastaks 2013.

„Vähendasime sadamas ehituse mahtu,” ütles Schmidt.

Akkermanni sõnul suudab riik kaitsealadel rahastada vaid kolmandiku vajalikest töödest, tellida karjatamist ja niitmist.

„Kui riik võtab looduskaitsealused maad tsiviilkäibest ja majandustegevusest välja, aga ise ei suuda neid hooldada, läheb maa raisku,” ütles Akkermann. „Kuigi paberite järgi võib kõik korras olla.”

Akkermanni sõnul peaks riigikogu keskkonnakomisjon külastama mõnd kümmekond aastat tagasi tehtud kaitseala  ja vaatama, mis seal tegelikult on ja millisena teda paberite järgi kirjeldatakse.

Kaitse bõib tuua kohalikele ka eeliseid

„Me ei käi ringi ega otsi, mida kaitse alla võtta,” selgitas Keskkonnaameti  juht Lääne–, Hiiu– ja Saaremaal Kaja Lotman. „Seadus ütleb, et igaühel on õigus teha ettepanekut kaitse alla võtmiseks.”

Lotmani sõnul kaasatakse sel juhu  eksperdid, lõpliku otsuse teeb riigi valitsus või keskkonnaministeerium.

„Mina ei vaataks kaitset ainult piiranguna,” ütles poliitik Aleks Lotman. „Matsalus said põllumehed toetusi, millest toona võis ainult unistada.” Kaitsealad on ka suur potentsiaal turismi seisukohalt.

Aleks Lotman  tunnistas viga selles, et  riik on jätnud omavalitsustele kompenseerimata saamata maamaksu.        

„75% kõlab võimsalt, aga kui palju sellest on range kaitse all?” küsis Lotman. „Protsendi jagu ehk.”