Uusküla: Sõiduautode käibemaksu täielik mahaarvamine on liiga ettevõtete poole kaldu

Marek Uusküla
Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja

Sõiduautode käibemaksu täielik mahaarvamine on õiglase maksustamise mõistes liiga ettevõtete poole kaldu. Kui eraisik ostab sõiduauto, maksab ta selle pealt käibemaksu täies mahus. Kui sõiduauto ostab ettevõtja, kes teeb sellega ka erasõite, siis saab ta tasutud käibemaksu maha arvata ehk lihtsustatult riigilt tagasi küsida.

See on ka põhjus, miks Eestis on ettevõtluses suhteliselt palju justnimelt sõiduautosid – ettevõtjate kasutuses on umbes 81 500 sõiduautot, samal ajal kui näiteks Lätis on neid veidi alla 70 000. Elanikke on Lätis aga rohkem.

Nii era- kui ka töösõite tegevate sõiduautode soodsam maksustamine moonutab tegelikkust ja suurendab ühiskonna kulutusi. Ettevõtjate kasutuses olevad sõiduautod koormavad teid ja muud infrastruktuuri, kuid erinevalt eraisikute autodest ei jää sellest koormamisest eelarvesse mitte midagi – kogu käibemaksusumma saadakse tagasi. Ülejäänud ühiskonna liikmed maksavad ettevõtjate sõiduautode tekitatud kulud kaudselt kinni. Seetõttu tegi rahandusministeerium ettepaneku piirata poole võrra nende sõiduautode sisendkäibemaksu mahaarvatavat osa, mida kasutatakse nii töö- kui erasõitudeks.

Eesti ei plaani sellega midagi erandlikku, sest valdav osa Euroopa riikidest piirab samasugust käibemaksu mahaarvamist ja üle kümne riigi ei luba midagi maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise täielik piiramine tuleneb peamiselt sellest, et sõiduauto soetamist ei loeta üldse ettevõtluskuluks ja seega ei ole selle omamine ettevõtte jaoks ilmtingimata vajalik.

Praegune olukord ei peegelda tegelikkust
Euroopa komisjoni tellimisel tehtud uuring näitab, et näiteks Belgias tehakse erasõite 67% ja Hollandis 78% sõitudest. Inglismaa ja Itaalia on ise erasõitude määraks hinnanud 60 protsenti. See tähendab, et etööga seotud sõite tehakse tööautoga vähem kui pool läbisõidust. Samuti on ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste perede tulud ja tarbimine väga erinevalt kajastatud: on tehtud uuringuid, mis näitavad, et ettevõtlustulu teenivad majapidamised on jätnud esitamata 62% oma tegelikult teenitud tulust. Selleks on kaks põhjust: sissetuleku varjamine ja osa isiklike kulutuste esitamine ettevõtluskuludena.

Ratsionaalselt mõtlev ettevõtja ei kasutaks üleliia kalleid sõiduautosid, ometi näitab Eesti Panga statistika, et ettevõtte jaoks ostetav sõiduauto on eraautoga võrreldes uuena ostes 33 protsenti kallim ja kasutatuna koguni 68 protsenti kallim. Osa sellest kallimast hinnast võib kindlasti kirjutada tagastatava käibemaksusumma arvele. See tähendab, et keskmisest kallima auto ostmisel ei mõtle ettevõtja tingimata ratsionaalselt ja ökonoomselt. Riik ei peaks kaudselt sellele suundumusele kaasa aitama, tagastades nii sõiduauto soetamisel kui ka selle hilisemal kasutamisel kogu käibemaksu.

Vastab ka tõele, et Eestis on kokku umbes 5700 vähem kui kahe töötaja ja 1000 eurose käibega äriühingut, kellel on kokku umbes 7000 kehtiva liikluskindlustusega sõiduautot. Teisisõnu on igal sellisel äriühingul 1,23 sõiduautot, millelt riigieelarvesse ei laeku tõenäoliselt suurt midagi. Kehtiv liikluskindlustus viitab sellele, et neid sõiduautosid siiski kasutatakse. Nende hulgas on kindlasti äriühinguid, mida võib nimetada elustiili ettevõteteks ja mida ei loodud kindlasti ettevõtlusega tegelemiseks. Nendega tegeleb maksuhaldur varem või hiljem. Samas on oluline mõista, et käibemaksu mahaarvamise piiramise ettepanekut ei tehtud ainult petturite ohjeldamiseks.

Muudatused teenivad eelkõige eesmärki, et erinevad ühiskonnagrupid oleksid õiglaselt maksustatud ning Eestis hinnatud ettevõtte loomise lihtsust ei saaks ära kasutada maksudest kõrvalehiilimiseks. Kogumata maksutulu tõttu saame ju suunata vähem raha sinna, kus seda enam vaja oleks.