Koolireform Läänemaal viibib ja on omavalitsustele vähemalt sama valus teema kui riigieksamitulemuste pingerida. Kohalikele poliitikuile pole ebapopulaarsemat otsust kui otsus elujõuetu kool kinni panna või seda järgu võrra vähendada. Küllap sellepärast ei tahetagi seda teha, isegi mitte jutuks võtta.
Ühest küljest on see õige. Seisukohale, et kool on küla süda, on raske vastu vaielda. Teisest küljest ei tohiks pidada kooli kooli pärast. Praegu tundub nii mõnegi valla puhul, et kool on tähtsam kui lapsed. Isegi õpetajad on tähtsamad kui lapsed. Koolireformist rääkides räägivad omavalitsusjuhid riigilt saamata jäävast palgarahast ja kaduvaist töökohtadest, mis ongi kahtlemata tõhusad argumendid. See aga, millest keegi ei räägi, on lapsed ja kooli kvaliteet.
Kui klassiõppel algkooli saab hästi pidada ka ühe õpetajaga, siis aineõppel põhikooli ei saa. Väga pisikese põhikooliosa puhul antakse tunnid küll ära, aga kvalifitseeritud õpetajaid ei jätku. Tekib kinnine ring.
Häid õpetajaid ei tule, sest nad ei saa koormust, ja kui tulevad, siis jooksevad ränduritena ühest koolist teise. Pisikesi gümnaasiume peetakse samamoodi ja rahastatakse kellegi või millegi arvel. Koolid jäävad kehvemaks ja vanemad ei pane oma lapsi enam mitte kõige lähemasse, vaid kõige paremasse kooli.
