Pühapäevast, mil Ridalas peeti ajaloopäeva, seisavad kahel pool Ridala kiriku peaust mälestustahvlid Läänemaa metsavendadele ja neljale Ridala kaitseliitlasele, kelle Punaarmee 1941. aastal tappis.
„Et see oleks tunnistus nende vendade armastusest ja tööst,” ütles praost Tiit Salumäe tahvleid pühitsedes.
Mõlemad mälestustahvlid on tehtud Haapsalu Paekivis, kus raha nende eest ei küsitud. Tänutäheks said Haapsalu Paekivi juhid Eesti Endiste Metsavendade Liidult teeneteristi.
Metsavendade liidu märgi valas tahvlile Seaküla Simson, märgi messing on sulatatud Pärnumaa kaitseliitlaste kogutud vanadest hülssidest.
Metsas hirmutas vaid tühi kõht
Metsavendade mälestustahvlilt eemaldas pühapäeval katte metsavendade liidu esimees Arnold Ojaste, kes oli ise 14 aastat ja kolm kuud Tartumaal metsavend.
Metsavendlus sai alguse 1944, mil nõukogude võim okupeeris teist korda Eesti.
1928. aastal sündinud Ojaste, pikk sirge ja elegantne mees rääkis, et hüppas vennaga 1949. aastal küüdirongilt maha. Metsas oldi 1963. aastani. „KGB–l ei vedanud,” ütles Ojaste.
„Metsaelu ei ole hirmus, hirmus on ainult kõhumure,” rääkis ta ja meenutas, kuidas käidi ühistu poodides vargil.
„Võtsime 2000 rubla eest, aga pärast tuli välja, et kahju oli 36 000 rubla. Küll sealt tuli ülemustele Volgasid,” sõnas ta.
Eestis hukkus okupatsioonide muuseumi teaduri Martin Andrelleri sõnul lahinguis ja vangilaagreis 2000 metsavenda. Läänlasi oli 120 ringis.
Ajalooline Läänemaa koos Mihkli ja Vigalaga mängis metsavendluses tähtsat osa, sest just Vigalas püüti viia metsavendlust ühtse juhtimise alla.
1946–1949 tegutseski Relvastatud Vastupanu Liit (RVL), mille keskus oli Põrgupõhja punker Vigala lähistel. Punkri hävitas julgeolek 31. detsembril 1947. Et punkris olid liikmete dokumendid, järgnes arreteerimiste laine. Suur osa liidu juhte hukkus Ertsma lahingus 27. veebruaril 1949.
Ojaste sõnul on praegu veel elus 30–40 metsavenda.
Truudus kodumaale maksis elu
Neli kaitseliitlast, kelle mälestustahvli avas Lääne maleva pealik Arnold Juhans, hukati selle eest, et nad ei vaadanud pealt, kui baaside lepingu järel seadis ennast nende kodukohas sisse Punaarmee.
Need mehed olid Saanika küla talumees ja Ridala kompanii veebel Johannes Rüü, Lääne maleva pealik kolonelleitnant Karl Mihkel Soo, maleva instruktor Ferdinand Laurmaa ja Ridala kompanii pealik Johannes Magnus.
Ridala ajaloopäeval kõneles nende nelja mehe saatusest ajaloolane Mati Mandel, kes tugines meeste ülekuulamisprotokollidele, mis ei pruugi aga olla usaldusväärsed.
Ridala kompanii sai pärast baaside lepingut 1939. aasta sügisel oma maleva juhtkonnalt ülesande koguda infot Vene sõjaväe kohta. Seda oli ümbruses palju: Sinalepa mõisa juures oli mitmekümne lennukiga lennuväli, kiriku juures autopark, Saanikas autoremonditöökoda.
Veebel Johannes Rüü hakkas suhtlema kasahhiga, kes kandis vimma nõukogude võimu vastu, sest tema isa oli tapetud, 5000 lammast, 300 hobust ja hulk kaameleid ära võetud. Ta tahtis jääda Eestisse ja oli nõus eestlastega koostööd tegema.
Kasahhi ja veel kahe teise punaarmeelase, kirgiisi ja usbeki abiga sai Rüü padruneid ja käsigranaate, läbi torgati punaarmeelaste autokumme. Kaks granaati andis Rüü ka kasahhile, et too saaks vajadusel tappa oma komandöre.
Hukkamisega lõppenud lugu saigi alguse õnnetust juhtumist — punaarmeelasest kasahhi voodist kukkus ühel ööl põrandale käsigranaat, mis ei oleks tohtinud sõduri voodis olla.
See kõik juhtus ajal, mil Eesti oli alles okupeerimata, vaba, iseseisev riik.
Rüü ja Magnus arreteeriti kaks päeva pärast Eesti okupeerimist, 19. juunil 1940. Laurmaa ja Soo mõni kuu hiljem.
20. novembril 1940 koostas NKVD uurija Aleksejev Leningradis määruse, milles süüdistas Sood, Laurmaad, Magnust ja Rüüd relvastatud vastuhaku ettevalmistamises Punaarmee väeosade vastu.
Sõjatribunal mõistis meestele kõrgeima karistusmäära, mahalaskmise. Otsus viidi täide 1941. aasta alguses.
NKVD pani Magnusele muu hulgas süüks, miks ta ei kandnud Punaarmeele ette, et Eesti Kaitseliit luurab nende järele.
„Miks ta oleks küll pidanud seda tegema, hakkama võõrriigi sõjaväega koostööd tehes oma riiki reetma,” osutas Mandel süüdistuse absurdsusele.
Ajaloopäeva üks korraldajaid Heiki Magnus lubas: järgmine ajaloopäev tuleb Ridalas 10. augustil 2014, et tähistada Nõukogude vägede lahkumise 20. ja Vabadussõja mälestustahvli avamise 90. aastapäeva.
