Praegu võib mõnes aias, aga vahel ka põlluservades või prahipaikades uhkeldamas näha valgete pitsiliste püstiste harunevate õisikutega tihedat põõsast. Mõnikord isegi põõsamassiivi. Kahe kuni kolme meetri kõrgused sirged jämedad võrsed koolduvad õitsemise ajal elegantselt allapoole ja on juba peaaegu maapinnalt alates kaetud suurte ovaalsete, otsast teravate lehtedega, millest igaüks on sama suur kui inimese labakäsi.
Kahtlemata paistab see taim silma ja püüab pilku. Kahtlemata on ta niisugune põõsas, mis mõnelgi aiapidajal silmad kilama paneb, kui fantaasia hakkab juba vaimusilma ette maalima mitmeid võimalusi selle sügisel õitsevat piraka kaunitari aias kasutamiseks. Näiteks saaks sellega varjata mõnd näotut objekti krundil: lagunenud suitsuahju, oskamatult lapitud kuuriseina, prügikastile mõeldud nurgakest, puuriidaplatsi. Õitsemisajal on see põõsas pealegi nii ilus, et võiks ju kasvada kasvõi lillepeenras! Aga stopp nüüd. Ma ei soovita mitte kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi
