Lugemislood: C’est la vie*

Kust ma alustan… See on vist üks väheseid – õigemini ainuke – raamat, mida nii pikisilmi oodanud olen, et käisin selle kohta juba enne ilmumist poes ja raamatukogus pärimas. Kirjutasin isegi teose autorile Jim Ashilevile endale, et millal lugeda saab. Kusjuures – vastas. Juba järgmisel hommikul.

Surm – sellel baseerub kõik. Nii elus kui ka Ashilevi värskes teoses ,,Inimese kostüüm”. Peale surma on seal muidugi palju muud veel – nii elus endas kui ka raamatus. On helgeid lapsepõlvemälestusi, ränki tõdemusi eksistentsiaalsest üksiolekut, veres kihavat ärevust ja hirmutunnet, hingematvaid kasvuraskusi, läbipõlemist ja tagakiusamist. Ent kandvaks fooniks jääb ikkagi surm. Selle ümbe