Kui teismeline Erika oma kasuvanaemaga tülli läks, virutas see talle naelikuga niimoodi vastu pead, et verd purskas. Selline stseen on mängufilmis „Meie Erika”, mida juba eelmisel nädalavahetusel käis vaatamas üle 13 000 inimese.
Arvasin kinos istudes, et tegemist on kunstilise liialdusega. Aga siis lugesin Erika Salumäe erakordselt avameelset, esilinastuse eel antud intervjuud Eesti Ekspressile. „Kasuema Ruth suhtus minusse pigem kaastundega, aga Ruthi ema, vanaema Amalie Tops – Topsi Maal, nagu teda hüüti – ei sallinud mind,” kirjeldas Erika oma õnnetut lapsepõlve. „Vanaema peksis nii, et seljal ja jalgadel olid vorbid, ta oli väga julm. Ja kui ta peksis, oli ta pidurdamatu, justkui elas välja oma viha, et olen kõrvalsuhtest.”
Kui lõppes film, mis kujutab Erika Salumäe elu kuni esimese olümpi
