Lääne Elu peatoimetaja Aivar Õepa ei mäleta, kuidas ta tähed selgeks sai, aga nõks enne kooli oli ta juba kirglik lugeja. Lasteaias selleks erilisi tingimusi ei olnud, raamatuid oli riiulis vähe ja neiski pilte rohkem kui teksti, aga mis sa vaene hing hädaga ära teed. Tuli muganduda.
Kui teised lapsed üksteist käratsedes taga ajasid, luges väike Aivar raamatuid. Kui need riiulist otsa said, pöördus poiss kasvataja poole, kes tõi kusagilt välja raske luksusväljaande, kriitpaberi peal ja puha. „Ühe päevaga ma seda läbi ei saanud,” meenutab Õepa. Jälle tuli julgus kokku võtta, kasvataja poole pöörduda ja küsida raamat koju.
Võib vaid kujutleda ema näoilmet, kui laps tuli rühmast, rinna peal „Väike Volodja” – toekas köide Lenini lapsepõlvest. Õepa seda igatahes kirjeldada ei oska, aga silme ees on see tal tänini.
„Väikese Volodja” luges
