Kõlab kulunult, aga kõige pimedam on enne koitu. Just praegu tundub, et õrnalt hakkab taevas ühest servast heledamaks tõmbuma, mis siis, et viimased ajad on aina läinud pimedamaks, külmemaks ja rusuvamaks.
Muidugi ei pea ma silmas kolme kuu jagu kestvat Eesti novembrit. Ajaloo viimased kümnendid on pakkunud vähe optimismi ning usku vabaduse peale jäämise suhtes. Eesti on selle maailma osa, otseselt ja vaimselt.
Ida suunas peab inimliku palge kaotanud Venemaa jõhkrat sõda Ukraina vastu, saates iga päev surma sadu mehi. Kodumaad kaitstes on hukkunud 43 000 Ukraina sõdurit, üks linn teise järel on rusudes, riik valguse ja soojata. Pokrovski all käib neil tundidel katkematu lahing, mis on võrreldav teise maailmasõja kõige verisemate hetkedega, ja lootust on napilt.
Lääne pool on elu pealtnäha hea. Pinna all on paraku hirm majanduse käekäigu pärast, hirm väheste laste pärast, hirm kultuuri püsimise p
